Marko Mägi: Tragi puudel ja kähistav kass
Teisest küljest – ühegi osapoole juriidilised uitsoovid, õigused ja kohustused ei tohiks ju kahjustatud saada.
Hiljuti teavitas mind Indrek Oja (legendaarse rock-ansambli Kurjam legendaarsete laulude autor mõningate legendaarsete aastate vältel), et on naabri pool hoidmas naabri koera – et naaber pidi mõneks päevaks eemale sõitma. Olevat sihuke väike tragi puudel.
Aga siis tõi Indrek korraks oma kassi ka sinna naabri juurde ja too olevat hakanud koera peale kähistama nagu madu-uss. Sest, okei, koeral on ju vaja aeg-ajalt midagi näksida ning ta olevat tahtnud veidi ka kassi näksida. Aga kassile see ei meeldinud ja ta ehmatas koera oma kähistamisega väga ära. Nii, et too olevat pugenud voodi alla peitu.
Väike kena kodune kass polevatki olnud varem koera näinud ja Indreku sõnul pole ta tõenäoliselt ka hiirt näinud. Ning siis viis Indrek kassi oma majja tagasi.
Aga siis kohe saabunud “koera-vanamees” ehk omanik, nagu Indrek selgitas. Koos “kaljade” ehk õlledega, nii et pinged olevat kõik järgnenud seltskondliku koosviibimise käigus laabunud.
Oletan, et kuigi koer poleks olnudki kohustatud midagi rüüpama, elavdas ta oma kohalolekuga kindlasti seltskondlikku vaimu. Sest loomadel on oma isiklik, kõigutamatu vaatepunkt asjadele – kui üritad hakata neid ümber veenma, vaatavad nad kohe sihukese pilguga, et tohoh, mis jama see siis nüüd jälle on.
*
Eetiliseks kokkuvõtteks.
Tragi puudlikoera nimi ei tulnud siin kirjatükis üldse jutuks, kuigi tagantjärele meenub, et see oli Kristofer. Aga koduse kassi nimi ei tulegi meelde, ent see ei tähenda, nagu oleks ta kuidagi alaväärne. Ning kuigi Indrek Oja nimi korra esines, ei oska ma paraku öeldagi, kas see koeraomanik, loos kui “koera-vanamees”, on üldse vanamees või hoopistükkis noormees.
Aga tegelikult peaks kõik okei olema. Kogu jutu mõte on ikkagi ju, et loomad võivad tihtipeale olla inimestest elutargemad, mis aga ei tähenda, et inimeste tarkus peaks olema kehvema kvaliteediga.
