Sir Roger Scruton on filosoof, Briti Teaduste Akadeemia liige ja konservatiivne mõtleja, kes praegu on ametis Buckinghami ülikooli külalisprofessorina. Minevikus on ta olnud ametis mitme lugupeetud USA ja Briti ülikooli juures ning saanud akadeemilisi auhindu ja -nimetusi üle terve maailma. Scrutoni kirjutamisvõime on hämmastav, juba kümmekond aastat avaldab ta enam-vähem raamatu aastas ning sinna juurde lugematu arvu artikleid. Muljet avaldab ka tema lugemus, mis ulatub majandusteooriatest kuni religioonini. Väljaspool akadeemilisi ringkondi on Scruton tuntud eelkõige konservatiivse ilmavaate tugisambana, kirjutades nii raamatuid kui ka artikleid „vana hea maailma“ hukust. Hiljuti ilmusid eesti keeles kaks Scrutoni viimase aja peamist teost: „Tolad, petised ja tülinorijad. Uusvasakpoolsed mõtlejad“ ning „Kuidas olla konservatiiv“, mõlemad Edmund Burke’i Seltsi egiidi all.
MÕJUKAS KONSERVATIIV: Professor Roger Scruton.
Esimene raamat neist kahest ilmus esimest korda 1980ndate keskel ja täiendatud kujul 2015. aastal. Seal analüüsitakse vasakpoolsete (peamiselt akadeemilise taustaga) autorite seisukohti laias ampluaas – ajaloolastest keeleteadlasteni (erand on siin kirjanik Jean-Paul Sartre). Oma positsiooni nimetab Scruton ära üsna raamatu alguses – marksism on libateadus ja seega ei saa midagi, mis on marksismiga kasvõi kaudselt seotud, tõsiselt võtta. Kusjuures ilma igasuguse irooniata võib väita, et Scrutoni arusaamine Marxi ideedest on maoistlik-leninistlik – see on puristlik, ortodoksne ega jäta mingit ruumi erinevateks interpretatsioonideks. Scrutoni järgi on marksismi kui pseudoteaduse keskmeks klassiteooria ja sellest ta lähtub, väites, et marksistlikku lähenemist iseloomustab vimm Euroopas välja kujunenud tsivilisatsiooni vastu. Laias laastus võib öelda, et Scrutoni kriitika alla sattunud autorid jagunevad kahte gruppi: briti teadlased ja kõik ülejäänud. Esimestega laskub ta kollegiaalsesse poleemikasse, mida on nauditav lugeda, ning kaalub nende teooriate poolt- ja vastuargumente. Teiste puhul ei leia Scruton peaaegu midagi positiivset.

Nagu selliste ülevaadetega ikka, kipub inimene alustama nendega, kelle loomingut ta tunneb. Minu puhul olid sellisteks briti ajaloolased Eric Hobsbawn ja E. P. Thompson. Esimene on kirjutanud mitu raamatut impeeriumide tõusust ja hukust ning n-ö traditsiooni leiutamisest ehk sellest, kuidas nüüdisaegsed Euroopa rahvuslikud traditsioonid on tegelikult hilisem konstruktsioon (minu lemmiklugu on šoti kildist kui 19. sajandi briti aristokraatide romantiliste fantaasiate viljast). E. P. Thompson on tuntud oma fundamentaalse teosega briti töölisklassi kultuuri kujunemisest. Mõlema puhul tekib Scrutonil kontseptuaalne lühis, kuna ei Hobsbawni ega E. P. Thompsoni marksism ei ühti Scrutoni marksismi leninistliku interpretatsiooniga. Nimelt on mõlemad mainitud lähtunud rahvusliku ajaloo printsiibist, mis on aga vastuolus marksismi radikaalse tõlgendamisega ehk sellega, et proletariaadil pole rahvust. Scrutonil on sellega silmanähtav probleem, sest raske on tõestada, et uusvasakpoolsed eitavad rahvust ja tahavad seda hävitada, kui sul on laual hunnik põhjalikke ajaloolisi uurimusi, mis räägivad rahvuslike identiteetide ja kultuuride tekkimisest. Lugedes süveneb tunne, et Scrutoni positsioon on pehmelt öeldes tendentslik, ja see saab raamatu lõpus kinnitust väitega, et kumbki ajaloolane ignoreerib näiteks kiriku rolli rahvuslike traditsioonide kujunemisel. Tegelikult on E. P. Thompsoni raamatus kirikule pühendatud terve peatükk.

Oma positsiooni nimetab Roger Scruton ära kohe alguses – marksism on libateadus ja seega ei saa midagi, mis on marksismiga kasvõi kaudselt seotud, tõsiselt võtta.

Problemaatiline on Scrutoni kasutatud väljend „uusvasakpoolsed“. Selle asemel et mõiste juba raamatu alguses defineerida, jätab ta selle lahtiseks ning alles teose lõpu poole märgib ühe lausega, et tegemist on n-ö klassikalistele marksistidele järgnenud sõjajärgse põlvkonnaga. Samas pole kusagil selgitust, kes olid need klassikalised marksistid ja kuidas uusvasakpoolsed neist erinevad. Seda enam, et Hobsbawni ja E. P. Thompsonit peetaksegi klassikalisteks marksistideks. Puusse paneb Scruton ka mitme ajaloolise faktiga. Tekib mõningane skepsis selles suhtes, et kui Scruton käib materjaliga nii vabalt ümber ühtede autorite puhul, siis kui objektiivne on tema analüüs ka teiste puhul? See raamat on inspireeriv lugemine, mille puhul on lugejal kaks võimalust: kas võtta Roger Scrutoni kirjutatut kaljukindla ja lõpliku tõena või hakata ise edasi puurima. Viimasel juhul tuleb abiks tõlkija ja toimetaja suur töö, sest raamatus on ära toodud viited kõigile eesti keeles ilmunud ja Scrutoni mainitud teostele. Minu puhul kannustas Scruton lauanurgale kuhjama virna Karl Marxi, Antonio Gramsci, eelmainitud ajaloolaste ja teiste teoseid. Peab veel mainima, et Scruton on siin välja otsinud hulgaliselt radikaalseid postmodernistlikke autoreid (Michel Foucault, Jacques Derrida, Slavoj Žižek) ja kipub mööda vaatama vähem radikaalsetest.

Teine raamat „Kuidas olla konservatiiv“ on Roger Scrutoni konservatiivse ilmavaate manifest. Huvitav on see, et selle ilmavaate lühidefinitsioon on ära toodud juba esimeses raamatus: „Ent meie eesmärk peaks olema korraldada oma ühiselu nii, et kellelgi poleks põhjust vimma tunda: elada üksteist vennalikult abistades, aga mitte nii, et kõik oleksid ühesugused ja nudilt keskpärased, vaid nii, et igaüks võiks oma väikestes edusammudes toetuda teiste koostööle. Sel kombel elades ehitame kanalid, mille kaudu meie vimm iseenesest ära voolab: tavad, annetused, külalislahkus, ühine kultus, patukahetsus, andestus ja tavaõigus.“ Ma siiralt loodan, et vähemalt briti konservatiivid sellest kreedost lähtuvad. See on väga britilik raamat, mille mitut seisukohta on raske Eestisse üle kanda (näiteks kiidulaul kirikule). Peamised seisukohad teoses oleksid järgmised: Euroopa pärand maailmale koosneb kristlusest ja demokraatiast. Rahvuslik kuuluvus on ülem usulisest. Meie elulaad on pandud paika kommete, seaduste ja moraalinõuetega. Rahvuse aluseks on „meie“-tunne, mis vastandub „nendele“. (Lühikokkuvõtte neist seisukohtadest leiab Roger Scrutoni intervjuust BBC 4 saates „Thinking Allowed“ – autori märkus).

Konservativismi kontseptualiseeritakse siin šoti majandusteadlase Adam Smithi nähtamatu käe teooria abil. Nimelt väidab Scruton, et rahvuslikud traditsioonid on välja kujunenud justkui nähtamatu käe juhtimisel, mis aja jooksul filtreerib välja vajalikud normid ja tõed. Lähtudes sellest kritiseerib Scruton mitmekultuurilisust, sotsialismi, internatsionalismi, aga ka nüüdisaegseid briti konservatiive. Ühelt poolt väidab Scruton, et rahvuse aluseks on kollektiivne „meie“ koos sotsiaalse harmooniaga, teisalt on ta individualismi pooldaja, leides, et igaüks väärib ühiskonnas just seda kohta, mida ta on suuteline saavutama. Sellepärast on ta näiteks kriitiline Briti ülikoolide töölisklassile avamise suhtes. Puuduseks on raamatus see, et Scruton defineerib konservatismi tihti vasakpoolsusele vastandumise kaudu, ehk siis konservatiivsus on see, mida vasakpoolsus pole. Näib, et mitmel juhul puudub tal konservatiivsuse jaoks n-ö positiivne programm.

Lõppkokkuvõtteks peab ütlema, et mõlema teose puhul on tegemist huvitava lugemismaterjaliga, millega sisustada vihmaseid ja jahedaid suvepäevi. Soovitavalt klassikalise konservatiivi kombel klaasi hea veiniga ning küdeva kamina ees.