Kui veidi enne 1991. aasta 20. augusti keskööd Toompea saalis end oma kohalt püsti ajasin, et iseseisvuse taastamise otsusele aplodeerida, polnud mul mingit aimdust, mis edasi toimuma hakkab. Kõige realistlikum tulevikuvaade oli, et homme võtavad Venemaalt tulnud soomusmasinad võimu üle ning tuleb minna põranda alla. Seda, et impeerium nii kiirelt ja veel suhteliselt veretult kokku kukub, mina küll ei söandanud uskuda, kuigi mitmed olid seda väitnud. Neil päevil Toompeal ei näinud ma aga kedagi, kes värisenud oleks – sest nemad polnud Toompeale üldse tulnudki. Kes „kaotas“ Rootsis esiteks ära tagasisõidupileti, ja kui talle uus osteti, siis selgus, et paganama pass on ka ära kadunud... Mis ei tähenda, nagu Toompeal ärevust poleks olnud. Kui Eesti vabariik sündis vabadussõja tules, siis selle taastamine omakorda ägedate poliitiliste võitluste keerises.