Martin Helme: Eesti vajab eesti rahvuse ellujäämise strateegiat
Eesti Vabariigi põhiseaduse tähtsaima aluspõhimõtte kohaselt peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.
On aga üldteada, rahvastikustatistikale tuginev tõsiasi, et eesti rahvust ähvardab kadumine, sest eestlaste arvukus väheneb kiiresti, sündimus on viimased 15 aastat tugevasti allapool rahvaarvu taastetaset ja on karta, et tagasi selle tasemeni enam ei jõutagi. Mida selline olukord kaasa toob, on oma intervjuudes ja artiklites juba ammugi veenvalt põhjendanud demograaf Kalev Katus - vt nt "Kalev Katus: Kui Eestis sündimus ei tõuse, siis me rahvana kaome", EPL 20.11.04, jmt. Seda ohtu on korduvalt püüdnud oma lugejatele võimalikult lihtsal viisil ära seletada ka Rein Taagepera: "Demograafiline vetsupott" (EPL 30.08.05), "Rahvaarvuluule" (EPL 11.05.06) jt. Neid artikleid tähelepanelikult lugenuile on öeldu loodetavasti ka kohale jõudnud. Leiame, et mainitud autorite põhjendused on igati usaldusväärsed.
Rein Taagepera arvutuste kohaselt on jäänud veel vaid 5 aastat sündimuse tõstmiseks taastetasemele, muidu hääbumisest pääsu pole ("Viis aastat armuaega", EPL 29.12.06). Sealjuures peab autor oma artiklites silmas eestlaste arvukuse säilimist oma riigis tasemel, mis võimaldab säilitada eestikeelse kõrgkultuuri ja kõrghariduse.
Tegutseda tuleb kohe
Niisiis on eesti rahvuse eksistents küsimärgi all. Ähvardav katastroof ei tule üleöö, vaid pikkamööda - nii et me peaaegu ei märkagi selle kohalejõudmist -, kuni olemegi endale vee peale tõmmanud. Midagi väga tõhusat oleks selle 5-aastase armuaja jooksul vaja ette võtta ja ära teha. Uuele valitsusele ja Riigikogu koosseisule on see väga tõsine väljakutse.
Näib, et enamik hääbumise teemal sõnavõtjaid peab eesti rahvuse ainsaks päästerõngaks ja säilimise tingimuseks eestlaste sündimuse kiiret tõusu rahvaarvu taastetasemele. Paljud peavad aga piisavaks Eestis positiivse iibe saavutamist. Viimase kohta ütleksime kohe, et Eesti iive tähendab kogurahvastiku iivet ja sellega pole meie arvates erilist muret, sest lähikümnendeil Eestisse elama asuvad kõrgema iibega rahvaste esindajad tõstavad selle nagunii positiivseks. Samal ajal jääb eestlaste iive tõenäoselt veel kauaks ajaks negatiivseks. Ja isegi kui see lõpuks tõepoolest positiivseks peaks tõusma, jääb ta väiksemaks muulaste omast, mis tähendab eestlaste osakaalu (protsendi) edasist langust.
Positiivsest iibest ei piisa
Eestlaste sündimuse kiire tõus praegusele taastetasemele on küll tarvilik, isegi karjuvalt hädavajalik, kuid sellest ei piisa. Sest ka siis, kui õnnestuks taastetase saavutada või kui iive Eestis tõuseks positiivseks, poleks ikkagi tagatud eesti rahvuse püsimine.
Rõhutame, et tagamiseks on vaja veel vähemalt üht väga olulist tingimust: eestlaste osakaal kogurahvastikus peab jääma märksa kõrgemale kriitilisest 50 % piirist. Kui osakaal langeb sellest allapoole, järgneb varsti vähemusse jäämine ka valijaskonnas ja Riigikogus. See omakorda tähendab raskeid probleeme, mis kaasnevad ees ootava multikultuurse riigiga, kus põhirahvus on vähemuses - vt kas või Urmo Kohv: "Abitud hollandlased võitlevad sisserändajate jõukudega", PM 09.04.07.
Piir sisserändele
Eestlaste arvukuse pikaajalise kahanemise ja välispärtiolu rahva suure osakaalu tõttu on tingimata vaja piirata muulaste sisserännet, ja mitte ainult nn kolmandatest riikidest, vaid ka kõigist ELi liikmesriikidest. Praegu piirab seadusandlus kvootide kaudu Eestisse sisserännet vaid väljastpoolt ELi (lisaks ELile ei piira ka Jaapanist ja USAst). Sisserännet kolmandatest riikidest saab Eesti piirata ka edaspidi.
Pikemas perspektiivis muutub aga määravaks sisseränne Euroopa Liidu liikmesriikidest - analoogiliselt omaaegsele sisserändele Nõukogude Liidu liiduvabariikidest. Näiteks pole kahtlust, et euroliiduga liitumissoovi deklareerinud Türgi ja Ukraina teatud aja möödudes sinna ka võetakse. Türklaste liikuvuses pole kahtlust kas või Saksamaa näite varal. Ukrainlasi võib prognoosida meile enamgi, seda soodustab võimalus leida venekeelne töökeskkond ja juba praegu arvukas kaasmaalaskond.
Seetõttu on lisaks vaja piirata muulaste sisserännet ka ELi liikmesriikidest. Paraku pole see liitumislepinguga võetud kohustuste tõttu võimalik. Samas on piiranguteta sisserände korral lootusetu eestlaste osakaalu säilitada või tõsta, sest isegi mõõdukas sisseränne tõstab muulaste arvu ja kahandab sellega eestlaste osakaalu. Osakaalu langusele aitab kaasa eestlaste suur väljaränne teistesse riikidesse.
Eesti Vabariigi täitmata kohustus
Rahvahääletusel 14.09.2003 vastu võetud põhiseaduse täiendamise seaduse § 1 sätestab: Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.
Leiame, et kodanike poolt selle paragrahviga Eestile pandud kohustust - lähtuda ELi kuulumisel põhiseaduse aluspõhimõtetest - tuleb valitsusel täita. See tähendab, et Eestil tuleb alustada põhiseaduse aluspõhimõtetega vastuolus oleva liitumislepingu muutmise menetlust, nii et see võimaldaks tõepoolest lähtuda kõigist aluspõhimõtetest ja et sellega tekiks võimalus ka sisserändele piirangud kehtestada. Kui liitumislepingu selline muutmine ei õnnestu, ei jää muud üle, kui eesti rahva päästmise nimel EList välja astuda.
Meid hämmastab asjaolu, et poliitikud, kõrged riigiametnikud, põhiseadusega tegelevad juristid jt vaikivad sihikindlalt maha põhiseaduse täiendamise seaduse § 1 - just nagu poleks seda paragrahvi olemaski, või kui ongi, siis pole vaja selle nõuet täita. Ja seda vähemalt juba alates rahvahääletusest, mil põhiseaduse täiendamise seadus vastu võeti. Meie arvates on selline mahavaikimine samaväärne valega. Loodame, et Riigikogu uus koosseis on selles küsimuses teist meelt ja toimib oma südametunnistuse järgi. Viimase vajadust rõhutas ka president Toomas Hendrik Ilves oma kõnes Riigikogu avaistungil 2.04.07, kutsudes saadikuid iseseisvalt mõtlema ja südametunnistuse järgi hääletama.
Ellujäämise strateegia
Arvame, et eesti rahva päästmise aktsioon tuleb igal juhul lugeda esmatähtsaks - kindlasti võrratult tähtsamaks majanduse kiirest kasvust ja võõramaiste suurfirmade huvidest. Ka Euroopa Liitu kuulumisest.
Leiame, et on ülim aeg välja töötada eesti rahvuse ellujäämise riiklik strateegia ja asuda selle järgi tegutsema. Eesmärk on selge: tagada eesti rahvuse säilimine läbi aegade - seni, kuni säilivad paljud teised oma riiki omavad rahvused. Sealjuures tuleb eesmärki toetavad abinõud valida nii, et sellest eesmärgist ei saaks hõlpsasti loobuda, s.t ka eesmärk ise tuleks püüda elus hoida läbi aegade. Järgnevad põlvkonnad võivad siis eelnevate poolt säilitatud eesmärgi üle vaielda, strateegiat täiustada jne. Aga vaevalt nad meid selle eesmärgi püstitamise ja järgimise eest hukka mõistaksid. Hoopiski võivad nad seda teha siis, kui me pole midagi ette võtnud ega nende peale mõelnud.
Et mitte jääda deklaratiivseks, esitame sellise strateegia omapoolse nägemuse.
1. Fikseeritakse tase, mis on oluliselt kõrgem kui 50 % ja millest eestlaste osakaalu ülalpool hoidmine on kohustuslik (nt 65 %).
2. Punkti 1 täitmine tagatakse aastase sisserände piirarvuga, mis on seotud Eesti rahvaarvuga (nt 0,045 % alalisest elanikkonnast) ja mis kehtib kõikide riikide, sealhulgas ELi liikmesriikide kohta. Piirarvu võib muuta igal aastal arvestusega, et see tagaks punktis 1 nimetatud kohustuse täitmise.
3. Rakendatakse tõhusaid meetmeid eestlaste arvukuse languse pidurdamiseks ja peatamiseks Eestis, edasi juba tõstmiseks, ning suhtumise kujundamiseks, et lapsed on nii vanemate kui ka riigi tõeline rikkus.
Vajalikud meetmed peaksid olema arutelu objektiks. Mitmeid ettepanekuid ja seisukohti on meedias esitatud, sealhulgas Kalev Katuse ja Rein Taagepera artiklites ja intervjuudes, samuti erakondade programmides ja koalitsioonileppes. Arvame, et kõik väärt mõtted tuleks kokku koguda ja kaalumisele võtta. Omalt poolt leiame, et riik peaks maksupoliitikaga soosima lasterikkaid peresid, pensionisüsteem peaks aga oluliselt arvestama vanema poolt üles kasvatatud laste arvu. Samuti arvame, et riik peab majanduslikult toetama lastega peredele paremate elamistingimuste loomist (teatava osa lastega pere eluasemelaenust või elamuehituskulutustest peaks tasuma riik, munitsipaalkorterite jaotamisel tuleb eelistada lastega peresid).
4. Luuakse teovõimeline rahvastikuministeerium, kelle ülesandeks on rahvastikupoliitika konkreetsete küsimustega tegelemine, järelevalve ja aruandlus strateegiast kinnipidamise üle.
5. Ellujäämise strateegia pannakse seaduseelnõuna rahvahääletusele. Selle muutmine on võimalik vaid uuel rahvahääletusel.
Arvame, et punktid 1 - 5 on kõik tarvilikud ja üheskoos loodetavasti ka piisavad eesti rahvuse, tema keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade. Kui selgub, et neist siiski ei piisa, tuleb tarvilikke meetmeid lisada.
Juriidiline alus liitumislepingu muutmiseks
Punkt 2 eeldab, et eelnevalt on Eesti kas ELi kuulumisel juba saavutanud õiguse kehtestada sisserände piirangud ELi kodanikele või on EList välja astunud.
Peatume sisserände piirangu taotlemise küsimusel. Kuigi Riigikogu eelmine koosseis ratifitseeris 9. mail 2006 ELi põhiseaduse lepingu, ei hakka see suure tõenäosusega kunagi kehtima, sest prantslased ja hollandlased lükkasid selle juba varem rahvahääletusel tagasi. Seetõttu arutletakse praegu Euroopa põhiseaduse üle, mille Euroopa Parlamendi president Hans-Gert Pöttering loodab kehtestada enne 2009. aastal toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi. Pärast seda ei maksa meie põhiseaduse aluspõhimõtted enam midagi, ka liitumisleping kaotab kehtivuse. Seepärast on viimane aeg kasutada meie põhiseadust koos põhiseaduse täiendamise seadusega, rõhuga selle 1. paragrahvil. On loota, et kui õnnestub saavutada Eesti jaoks erandolukord praeguse liitumislepingu raames, on seda erandolukorda võimalik lihtsamini edasi kanda ka Euroopa põhiseaduse aegsesse Euroopa Liitu.
Euroopa Liit on vastavalt Euroopa Liidu lepingu Art. 6(3) kohaselt kohustatud austama oma liikmesriikide rahvuslikku identiteeti. Selle alusel saaks alustada ELiga läbirääkimisi liitumislepingu muutmiseks, nii et see poleks enam vastuolus EV põhiseaduse aluspõhimõtetega.
Hea alus selliste läbirääkimiste alustamiseks oleks Riigikohtu otsus, et liitumislepingu mõned sätted on vastuolus EV põhiseaduse aluspõhimõtetega ja et vastuolu tuleb kõrvaldada. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PJKS) § 15 lõike 1 punkti 3 kohaselt võib Riigikohus asja lahendamisel tunnistada jõustunud või jõustumata välislepingu või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks, punkti 5 kohaselt aga tunnistada, et välisleping oli taotluse esitamise ajal vastuolus põhiseadusega.
Et õiguskantsler on ainus instants, kes PJKS kohaselt saab pöörduda Riigikohtu poole vastava otsuse saamiseks, siis me palusime tal seda teha - lootuses saada korrektne juriidiline lahendus, mitte aga leppida eesti rahva jaoks hukatusliku olukorraga. Õiguskantsler keeldus Riigikohtu poole pöördumisest. Loodame, et Riigikogu uus koosseis leiab ise võimaluse Riigikohtu poole pöördumiseks, nagu leidis eelmine koosseis euro kasutuselevõtmise küsimuses.
Martin Helme, ajakirjanik
Lembit Kivistik,
matemaatik
Argo Loo, teadusmagister
Tõnu Tõnso,
matemaatik
