Meedia kui nui, vol.1: Avalikud hinnangud enne ajakirjanduse tekkimist
Mis asi on siis lõpuks see, miks meediat nii peljatakse ja neljandaks võimuks kutsutakse? Miks peetakse "meediakunnisid" nii tähtsateks tegelasteks ja mis on võimaldanud nii Silvio Berlusconil kui meie Jaan Tõnissonil, meediat oma võimutaotluse eesmärgi ette rakendada?
Avalik arvamus elab hinnangutes, mis näitavad hinnatava inimese tegevuse suhet ühiskonna normidesse. Kusjuures meedia ise täpsustab hinnanguid, andes neidsamu norme, arendab neid ja loob uusi. Hinnanguid andes suunab meedia ühiskonna tunnustust, või vähemalt üritab. Ta teeb seda igal juhul, isegi kui vormiks on ainult kiretu teavitamine. Vahendatava info valik, samuti nagu ka allikate valik, kannab endas ikkagi hinnangut.
Enne massimeedia tekkimist, muuseas, kandsid hinnanguid ja norme edasi muidu väga kaineteks peetud seadusetekstid. Vaadelgem kõigepealt, kuidas avaliku arvamuse hinnanguid arvestati ammu enne ajakirjanduse teket Tallinna territooriumil levinud tekstis.
Tallinna linnale anti 13. sajandi alguses kohtupidamise aluseks Lüübeki seadus. Mõned näiteid tollase seaduse pügalatest, mis eeldavad avaliku hinnangu andmist seaduse subjektidele. Seaduspügalates kvalifitseeritakse inimesi väärikateks ja väärituteks, auväärseteks, kõigi pühakute nimel vande andmise võimelisteks, üldteada tublideks ja mittetublideks jne.
- 60. MIDA KEEGI RAHVAKOOSOLEKUL KINNITAB. Selles, mida keegi rahvakoosolekul omaks võtab, võib teda seni süüdistada, kuni ta suudab ennast sellest lahti ütelda, kui seda tunnistab foogt ja vannuvad kaks tublit meest, kel on linnas kinnisvara. /Kvalifitseeriv epiteet: tubli./
- 74. TUNNISTUSEST. Kes peab üht asja tunnistama, et see on tõsi, sel peab linna sees olema kinnisvara, siis võib ta seda täiesti tunnistada. /Kvalifitseerib omandi./
- 50. TÕOTUSEST MIDA RAEHÄRRAD KUULEVAD. Kui raehärrade ees antakse tõotus või nende ees, kes on olnud raehärrad, jääb tõotus kehtima. Ent raehärrad, kelle ees see tõotus on antud, peavad minema raekotta teiste raehärrade juurde ja ütlema, et see tõotus on antud. Ja nõnda võivad nii ühed kui teised seda kinnitada. /Auväärsuse kontinuiteet./
- 49. ARESTIMISEST. Kui keegi tahab vara aresti alla panna ja ei saa seda teha kohtuteenritega, peab ta selleks võtma kaks tublit usaldusväärset meest.
- 40. KES TABATAKSE ABIELUNAISE JUUREST. Kui keegi tabatakse abielunaise juurest, peab (see) naine meest tema meheelundit pidi talutama edasi-tagasi läbi linna tänavate. /Avalikkus kui sanktsioon!/
- 119. PANDIST. Kui kellelgi on pant õlle või toidu eest ja tuleb mõni, kes ütleb, et see on temalt varastatud või röövitud. See, kes esitab süüdistuse, sellel on õigus seda /panti/ pühakute nimel vandudes pidada. Kui tal on aga pant, mida ei väideta varastatud või röövitud olevad, pidagu see, kelle valduses see on, seda oma vandega endale. Ja niipalju, kui ta pühakute nimel vandudes endale peab, niipalju peab talle jääma, kui seda pole arestitud ausate inimeste juuresolekul. Niipalju, kui ta /omaks/ tunnistab, niipalju peab talle jääma. /Kvalifitseeriv on inimese võime "pühakute nimel vanduda" ning "ausate inimeste" juuresolek./
- 22. EESTKOSTEST. Ükski sissesõitnu ega võõras ei või olla kodanikulapse eestkostjaks. See, kes on lähim pärija, peab olema eestkostjaks ja ta peab olema meesliinist, kui see on olemas. /Vahetegemine "sissesõitnu" ja "võõra" vahel tundub olevat hinnanguline ja sõltuvuses avaliku arvamuse hoiakust indiviidi vastu./
- 80. KÄSIRAHAST. Kui keegi annab teisele käsiraha mõne ostu või mõne tehingu peale, on see niisama kindel nagu siis, kui nad oleksid kauba kinnituseks kokku joonud, kui ei sünni nii, et üks neist raha tagasi annab või teine nõuab seda tagasi enne kui nad on täielikult tasa. /Tunnustuseks, tehingu kinnituseks on ühine tavandlik akt, kokkujoomine, mida kogukond peab siduvaks rituaaliks./
