Üllatav, et “Rise and Falli” puhul nii palju kinolikkusest räägitakse. Millegipärast ei soovi vaataja tajuda miskit, mis teeb sellest lavastusest erakordse teatrisündmuse: lavaruumi ekraani ees. Lavastuse keskel pöördub hiigelekraani vahendusel saalisistujate poole Edgar Savisaar (Jaak Prints), kelle pilkumatud silmad vahivad saali sama tungivalt kui kümmekond aastat tagasi valimisplakatitelt tallinlaste magamistubadesse: “Kuidas te ennast tunnete? Kas sinised samettoolid, millel istute, on mugavad? Kas te ikka mäletate, et istute seal ainult tänu minule? Mina üksi otsustasin, et Solaris tuleb. Mis siis, et kolm neljandikku Eesti elanikkonnast oli Sakala keskuse lammutamise vastu. Mis sellest muutus? Mis see muudab, mida teie arvate? Kust teie teate, mida eesti rahvas tahab? Vaadake mulle silma. Teil peaks häbi olema.”

Tiit Ojasoo ei näita meile Solarises kino, vaid Savisaare silmade tagust teatrit, nii nagu Buratino näitab Carabas Barabasi marionettidele papa Carlo kambrikeses lõuendile maalitud koldetule taga asuvat teatrilava, kus nukkudest saavad sõltumatud isiksused. Nokia kontserdisaal on osa lavastusest. Kaks kohavaimu: Barabas Carabas ja Päikesekuningas Savisaar kui Solarise genius loci ning Buratinod Ojasoo, Semper, Epner kui teatri NO99 mässunukud asetuvad lavastuses vastakuti. Eestlaste lähiajaloost kõnelevate sketšide dramaatilisele hõõrdumisele ekraanipinnal lisandub staatiline, ruumimärgiline pinge kahe saali vahel. Savisaare kõne publikule aktiveerib publiku kui lavastuse osalise, publiku tegevusetus muutub “lavaliselt” tähenduslikuks.

Avaliku ruumi lavastamist, pahaaimamatute teatrikülastajate etendusse haaramist, on NO99 praktiseerinud varemgi. “Ühtse Eesti suurkoguga” tõmmati teatritegevusse suurem osa poliitmaastikust ja ajakirjandusestki, ka Saku suurhalli saabunud publik sai teatri manipulatsioonide tõttu teada, mis tunne on olla poliitilise ajaloo laval. Möödunud kevadel etendus Tallinna vanalinnas NO99 teatraliseeritud ekskursioon “Tallinn – meie linn”, mille käigus esitleti vanalinna poliitteatri lavana, kus linnaisad karistamatult laiavad ja kus linnakodanik on pelgalt turisti, külalise, publiku rollis.

Selliseid näiteid NO99 aktsioonidest on veel. Kuid Savisaare pöördumise peale Nokia kontserdisaali publik ometi vaid muheleb päris-Savisaare, Ansipi ja kelle iganes rõõmuks. Peaasi, et Carabas Barabas meelt lahutaks ja istumisaluse annaks.

Kontserdisaalilik ja lavaline elutaju vastanduvad ses lavastuses: Nokia kontserdisaal kui mugav, vastutusevaba etteantus, võimalus turvaliseks, tarbijalikuks distantseerituseks, ning NO99 lava kui võimalus vabaduseks, eneseteostuseks, aga ka lavaliseks alastuseks ja sellega kaasnevaks vastutuseks.

Lava ja saali, poliitiku ja valijaskonna vahel on Eestis ikka selge piir olnud. Eestlane ju pole suurem asi kõnemees ega esineja, seega lava – see on valituile. Eestlane suhtleb oma riigiga nagu teatrikülastaja teatriga, sest nii on mugav ja turvaline. Ostad pileti Nokia kontserdisaali ja vaatad Eestit. Päevatööst väsinult, lõdvestunult. Saalis heliseb Nokia-tune, hinges Nokia-tunne. Eesti Nokia. Eesti isamaa… Ja kui ei meeldi, tuled vaheajal ära.

Ega sageli meeldigi, sest riik, nagu ka teater, peab olema parem vaatajast: tasakaalukas, õiglane, tark, ilus, tugev ja mis peamine – peab kõhu täitma, peavarju andma. Ja kui ta seda ei suuda, siis persse temaga, siis on tegemist sita riigi, sita teatriga. Kodanikuvastutus on eestlasele võõras sõna. Vastutavad poliitikud, lavalolijad, need, kellele selle eest makstakse. Me pole harjunud ka teatrivaatajatena eriti aktiivsed olema, tunneme ebamugavust ja ärevust, kui saalist saab lava, kui näitlejad meid, vaatajaid, etendusse angažeerivad. NO99 aga on eesmärgiks võtnud just nimelt harjutada publikut laval-olemise tundega.

Miks nad seda nii järjekindlalt teevad? Sest lava omapäraks on seal toimuva tähendustihedus. Kui köhid saalis, on see tähenduseta ihuline akt. Kui köhid laval, küsitakse kohe: miks seda vaja oli, mida see tähendas? Publikut lava-tundega harjutades näibki NO99 soovivat viia publikuni teadmist, et ka Nokia kontserdisaalis istumisel võib olla sama tihe tähendus kui lavalt kostval monoloogil.

Demokraatlik ühiskonnakorraldus nimelt võimaldab lava ja saali vaheliste piiride hägustumist, seda võib märgata valimiste saabudes. Kui valimistevahelisel ajal nähakse laval toimetamas publikult valimistel mandaadi saanud poliitikuid, siis vahetult valimiste eel ja ajal vahetuvad rollid ning poliitstaarid muutuvad tähelepanelikeks ja alandlikeks vaatlejaiks. Iga erakond üritab valimiste ajal kehastuda publikuks, püüdes meeleheitlikult pigistada valijate reaktsioonidest ja käitumisest välja lavalist, tihendatud tähenduslikkust. Meie istumise, köhatamise, naermise tähendus saab poliitikute jaoks siis elu ja surma küsimuseks.

Vastu ootusi ei kutsunud NO99 “Ühtse Eesti” projektiga kõiki lavale ronima, parteisse astuma, riigikokku kandideerima. Pigem öeldi siis ja öeldakse ka nüüd, et iga üksiku inimese valikul ja selle taga oleval hoiakul on tähendus, mida keegi hoolega jälgib ja millest tehakse Eesti riigi jaoks olulisi järeldusi. Me oleme ka tavakodanikena poliitlaval, tahame seda või mitte.

NO99 viimase lavastuse juurde naastes: “Rise and Falli” sketšid tõmbavad eestlase argioleku lavale, aktiveerivad meie ajaloo argised kihistused, et tajuksime eestlust lavana, et iga kodanik tajuks Eestit lavastusena, milles igal köhatusel on tähendus ja tagajärjed. “Ei ole lavastajat, ei ole dirigenti… on vaid mu oma hirm oma suurte silmadega”, tsiteeris Ojasoo teatripäeva aktusel Jaan Kaplinskit “Ühtse Eesti” eest parima lavastuse auhinda vastu võttes. Hirm, et elu saab otsa ja armastust polnudki, hirm, et keskkond hävib, et eestlased surevad välja, et me ei tea, kust me tuleme ja kes me oleme. Et me ei mõtle, mis tähendus me tühisematelgi valikutel on ja millele oma lavaaja kulutame. Et me lõppeme enne, kui tähenduseni jõuame.

Pole hullu. NO99 teatri lõpuni on veel vähemalt 71 lavastust. Meil on veel tervelt 71 võimalust harjutada.