Teema ei olnud autorile võõras. Greene töötas Briti salateenistuses (Secret Intelligence Service (SIS), peamiselt Bondi-lugude tõttu avalikkusele tuntud kui MI6, millist nime organisatsioon kandis varem) 1941-1944, tegeledes alguses luuretööga Sierra Leones ja hiljem vastuluurega Londonis. Sakslaste tähtsaim infoallikas Suurbitannia kohta oli toona hispaanlane Angel Alcázar de Velasco, kes kasutades ära asjaolu, et temalt pärinevate andmete autentsust oli praktiliselt võimatu kontrollida, müüs Saksa luurele raske raha eest oma väljamõeldisi, mida ta väitis pärinevat laiast agentide võrgust. Küllap see panigi Greene’i peas mõlkuma küsimuse, et kuidas oleksid regeerinud tema Londoni ülemused, kui ta ise oleks Sierra Leones töötades samamoodi oma kirjanikufantaasiat kasutanud. Teemat uurinud ajaloolane Denis Smyth on leidnud „Meie mees Havannas“ peategelase Jim Wormoldi ja Alcázar de Velasco üllatavalt palju sarnasusi.

Pärast sõda, kui Graham Greene pidi kodumaa teenimise asemel jälle raha teenima hakkama, otsustas ta SISi kulul natuke nalja teha. Tema kirjutatud filmistsenaariumi mustandis toimus tegevus 1938 Tallinnas (Greene ise oli siin lühiajaliselt viibinud 1934), kus Briti luure agendiks värvatakse allamäge mineva äriga inglasest paberikaupmees. Too vajab hädasti raha oma naise soovide rahuldamiseks, kuid kuna vajalike teadete hankimiseks ei ole tal ei oskusi ega julgust, hakkab ta neid lihtsalt fabritseerima. Esialgu ollakse tema tööga Londonis väga rahul, hiljem aga on paberikaupmeest nii kaua usutud ja temasse nii palju investeeritud, et altminekut ei taheta endale, ja veel vähem konkureerivatele organisatsioonidele, tunnistada.  

Filmi „Süüdistada pole kedagi“ ei vändatud selle loo alusel kunagi. Kas selle põhjuseks olid probleemid režišöör Alberto Cavalcantiga või hoopis see, et SIS ei suutnud stsenaariumis midagi naljakat näha, jääb selgusetuks, kuid kalevi alla projekt igal juhul läks. Ka Greene ise on hiljem leidnud, et koha ja aja valik olid komöödia kirjutamiseks liiga sünged. Järgnenud Teine maailmasõda oleks teinud vaatajale-lugejale raskeks tunda sümpaatiat tegelase vastu, kes petab oma naise pärast oma kodumaad ja veel sellisel ajal. Kuubaga oli lugu teine, see tundus kohana, kus iga pahe oli lubatud ja iga äri võimalik. Greene muutiski paberikaupmehe tolmuimejate kaupmeheks, sõjaeelse Tallinna revolutsioonieelseks Havannaks ja et loost veelgi traagilisust välja rookida, rahahimulise abikaasa ekstsentriliseks tütreks ning raamat läkski trükki.

„Meie mees Havannas“ peategelase Jim Wormoldi tähetunniks ja ühtlasi luigelauks oli raamatus see, kui ta mõtles välja Kuubale rajatavad salajased objektid ja müüs nende projetide pähe Briti luurele maha tolmuimeja joonised. Neli aastat pärast romaani ilmumist algas saarel ka päriselt vilgas ehitustegevus, mis häiris ameeriklasi ja tegi nende luure tavalisest valvsamaks. Tunti küll muret, aga mitte hirmu. Kõik muutus 14. oktoobril 1962, kui kaks USA luurelennukit U-2 tegid Kuuba kohal rutiinse luurelennu. Tehtud aerofotod ilmutati samal päeval ja analüütikud identifitseerisid neil nähtu keskmaarakettide stardiseadeldistena. Naljast ja naerust oli asi nüüd väga kaugel. Kolm päeva hiljem tegid U-2d Kuuba kohale kuus väljalendu, veel kaks päeva hiljem hakkasid ameeriklased valmistuma sõjaks, tuumasõjaks. Algas see, mida praegu tuntakse Kuuba raketikriisina, mil maailm seisis tuumasõjale lähemal, kui kunagi varem või hiljem.

Kuigi Greene ise eitas igasugust prohvetlikkust, tuli kriis raamatu populaarsusele ainult kasuks. Teist korda oli „Meie meest Havannas“ seoses tegeliku eluga põhjust meenutada kakskümmend aastat hiljem, kui inglaste tüli argentiinlastega Falklandi saarte pärast paisus ootamatult sõjaks. Nagu öeldud, tuli see Briti valitsusele ootamatult, mis andis muuhulgas alust süüdistada luureteenistust kehvas tegevuses Ladina-Ameerikas.

Greene’i romaan on pärast ilmumist justkui iseseisvat elu alustanud, selle puhul huvitavalt segunenud minevik ja tulevik, väljamõeldu ja tegelikkus. On põhjust tõsiselt kahelda, et juhul kui film „Süüdistada pole kedagi“ oleks kinolinale jõudnud, oleks lugu saatnud samasugune menu. Tundub, et ei ole põhjust kahetseda, et sellist filmi ei tehtud. Suure populaarsue puhul oleks sellest võinud kujuneda omamoodi „Eesti märk“ ja vaevalt selline, mis meile meeldiks. Kuubalased näiteks, ei pidanud eriti naljakaks viisi, kuidas raamatus kujutati president Fulgencio Batista režiimi. Kuigi öeldes välismaalastele, et Eesti pealinn on Tallinn, peame ehk mõnikord täpsemalt seletama, mis see on ja kus see on, siis vähemalt ei ütle meile keegi, et ma tean seda linna küll, Jim Wormald elas ka seal...