Barbi Pilvre Foto: Erakogu

Valdur Mikita, eesti identiteedi üks viimase aja populaarsemaid mõtestajaid, on kirjutanud, et rabaskäik ja seenekorjamine on eestlase jooga ja meditatsioon. Veelgi hardamalt võiks väita, et mets ongi eestlase kirik! Suures osas eestlastest elab vaatamata tsiviliseerimiskatsetele endiselt pagan, kes peab metsa pühaks.

Mitte juhuslikult ei taju osa rahvast praegust intensiivset lageraieperioodi kui sissetungi oma kõige pühamasse ruumi, millega tal on isiklik side, ka siis, kui pole metsaomanik. Nagu eestlasel on valus metsatööstuse jõhkruse pärast, nii kogeksid kristlased kirikute rüüstamist ja rüvetamist.

Etnograafid on eestlase suhet puudega kirjeldanud kui animistlikku: puudel on hing, mille ees on enne raiuma asumist isegi vabandust palutud. Teada on puukoputamine enne raiumist, kolm korda vastu tüve, et puu hing teaks lahkuda enne sae sisselöömist. Saaremaalt on teada pärimus, kus mees võtab enne kirve tõstmist puu ees mütsi maha. Terveid liike, nagu pihlakas ja kadakas, on peetud pühadeks ja hiite maharaiujaid tabab pärimuse kohaselt needus.

1990ndatel Eestis toimunud röövraiete ja metsaga hangeldamise perioodist alates Eesti elanike suhtumist loodusse ja metsa uurinud sotsiaalpsühholoog Maaris Raudsepa andmetel jaatavad üle kolmveerandi Eesti inimestest nii maal kui linnas looduse hingestatust ja pühadust. Looduse hingestatust ja pühadust on uuringutes tunnistanud nii eestlased kui Eesti venelased, kes eestlastest enamgi sidusid looduse pühadust jumalaga! Enam on looduseusku naised ja haritumad, mehed ja vähemharitud on pragmaatilisemad. Sotsiaalsetele väärtustele orienteeritud on enam metsausku kui parempoolsed. Raudsepa hinnangul on Eesti inimesed oma metsatunnetuselt sarnased enam venelaste ja jaapanlaste kui USA, Inglismaa või Lääne-Saksa vastajatega, kes oluliselt vähemal määral käsitavad loodust hingestatuna.

Metsatööstuse lobi ja küünikud võivad metsa eest väljaastuvaid inimesi küll puukallistajateks sildistada, kuid nagu uuringud näitavad, on inimesi, kes metsa halastamatu mahavõtmise pärast kannatavad, liiga palju, et kõiki veidrikena marginaliseerida. Tööstuslik ja ratsionaalne metsakasutus põrkab kokku paljude eesti inimeste sisetundega, mis hea meelega pigem loobuks kasvule orienteeritud majanduse poolt toodetud materiaalsest heaolust kui nõustuks harvesteride ja silmitu lageraiega Eesti metsades.

Tänavune aasta jääb meelde kui roheliste tõusulaine aasta, kus toimusid metsakaitsjate meeleavaldused, ja ka aasta, kus rohelised aktivistid takistavad füüsiliselt linnapuude mahavõtmist, nagu on varem nähtud vaid lääneriikide uudistes. Facebooki grupp Eesti Metsa Abiks on oma lühikese tegutsemisperioodi jooksul koondanud üle 5000 inimese ning ühendab nii loodusteadusliku haridusega inimesi, erametsaomanikke kui ka progressiivseteks peetavaid IT-inimesi. Et nende tegutsemine on kirglik, ent samas argumenteeritud, kuuleme neist Eesti poliitilises elus küllap lähiajal rohkemgi.

Ajal, kui kavandamisel on megamõõtmetes tselluloositehas Emajõel ja Eesti loodust lõhestav Rail Baltic, müüme me oma riiki maailmale jätkuvalt lõpmatu puutumatu looduse kuvandiga...

Väga kerge on nimetada metsade eestkõnelejaid emotsionaalseteks ullikesteks, Kalamaja hipsteriteks, kes sel hooajal on avastanud rohelise ilmavaate. Metsahüsteerias olevat süüdi paneelmajade rahvas, kes polevat elus metsa näinudki ja nüüd on asunud üles kütma rahvast ja ründama perspektiivset, ekspordile suunatud majandusharu. „Emotsionaalsele“ – see on Eestis väga levinud hävitav hinnang – seatakse vastu metsatööstuse „ratsionaalsed“ argumendid, mille taga on sageli teine, lihtlabane madal emotsioon – omanike või metsafirmade ahnus.

Eestlaste metsasuhet uurinud Maaris Raudsepa hinnangul on enamikule eestlastest mõistetav metsa majanduslik tähtsus Eestis ning metsa tajumine eestilikkuse sümbolina. Varem on mets eestlastele olnud ka pelgupaik vaenlase eest. Ehk seetõttu on meie side metsaga arhailine, talletatud geenides. Raudsepa tsiteeritud Ene Mihkelsoni väitel on sõjajärgsele põlvkonnale mets olnud ka hirmutav ja võõras koht, kus liiguvad metsavennad. Arusaam metsast kui surnute paigast, metsahaldjate valdusest, pühade paikade ja puude asukohast on Raudsepa varasemate küsitluste põhjal levinud vaid kitsamates gruppides, näiteks maausuliste hulgas. Julgen arvata ja ka loota, et müstika ja new-age-liikumiste tuules ning metsarüüstamise vastase protestina on arusaamad metsast hingestatud pühamuna jõudu kogumas.

Pole siiski ime, et ennast metsarahvaks pidavad eestlased ei leia metsateemadel üksmeelt. Raudsepp väidab, et tänapäeva eestlaste looduse ja metsaga seotud tähenduste maailm on heterogeenne ja selle põhjused on Eesti kirjus ajaloos, erinevates grupikuuluvustes ja individuaalsetes kogemustes. Ühelt poolt avaldub arusaamade paljus selles, et üksteise kõrval eksisteerivad eri ajalooperioodidest pärit tähendused ja arusaamad. Näiteks meenutavad paljud intensiivsete metsaraiete pooldajad argumendina esimest Eesti Vabariiki, kus metsaga oli kaetud palju väiksem osa riigi pindalast, näiteks oli peaaegu lage tiheasustatud Vormsi saar. Nõukogude perioodi piirangute tõttu jäid puutumata rannikualade piirivööndi metsad, mille tõttu meil on näiteks Lahemaa rahvuspark ja teised sarnased metsamassiivid ranniku läheduses. Nüüd on osa Eesti mereäärsetest metsadest raieküpsuse tõttu asutud realiseerima.

Teisalt on selge, et inimeste positsioonid ühiskonnas on erinevad nagu ka loodusega seotud tegevused. Nii ei saagi kokku langeda näiteks loodusteadlaste, jahimeeste, maa­usuliste, metsatöösturite ja metsa puhkekohana kasutavate pühapäevamaakate arusaamad metsast. Kui keegi näeb oma haridusliku tausta tõttu metsa vaid raiemahtude Exceli tabelina, pole halastust.

Mõni asjaolu on siiski liiga paradoksaalne, et rahu anda. Ajal, kui kavandamisel on megamõõtmetes tselluloositehas Emajõel ja Eesti loodust lõhestav Rail Baltic, müüme me oma riiki maailmale jätkuvalt lõpmatu puutumatu looduse kuvandiga! EASi Eesti brändi ­tööriistakasti esitlusest jäi mulle läbiva kujundina meelde üksik mees, näoga metsa, raba ja mere poole. Seljaga vaataja suunas, käed laiali sirutatud – nagu oleks altari ees seisnud, kõneluseks jumalaga.