Mida Kurkse külmas vees õpiti?
Kümme aastat Kurkse katastroofist on pikk aeg piisavalt. Leinavalu on leebunud, süüdistused vaibunud. Hukkunud on maetud ja mälestustesse jäädvustatud, ellujäänud elavad edasi. Ilmselt küll hoopis teistmoodi kui kasvõi nende teenistuskaaslased, kes tol sügisesel päeval kusagil mujal ülesandeid täitsid. Kohus ja presidentki on oma otsused langetanud, kuid küsimused on alles.
Kas oleks saanud juhtunut vältida? Kas võinuks rohkem inimesi päästa? Kes on tegelikult süüdi?
Niisugustel puhkudel need küsimused jäävadki, andes ainet raamatutele ja filmidele. Vaid kurval aastapäeval saab lehepinda valusalt torkiva teemaga täita, joonistada spekulatiivseid skeeme, küsitleda ellujäänuid ja hukkunute perekondi. Mida aasta edasi, seda enam meenutavad needki käsitlused National World Weekly reporterite tüüpküsimusi.*
Mind huvitab hoopis, mida meie ühiskond Kurksest õppis? Kuulsime lugu kohusest ja käsutäitmisest, sõjameeste koolitusest ja relvavendluse kambavaimust. Saime päris head teadmised hüpotermiast ja sügisese mere muutuvatest ilmaoludest. Õppisime kaardil leidma, kus asub vähetuntud Kurkse väikesadam. Pole just palju 14 inimelu eest?
Ma ei tea, kuidas ja kui palju on Kurkse õppetundi arvesse võetud sõdurite väljaõppe korraldamisel. Loodan, et on, sõjameeste koolitamise üksikasjad pole väga avalikud. Aga sõdurid sõduriteks. Surmasaamine on militaarkarjääri puhul asja juurde käiv risk, nagu poliitikul korruptsioonisüüdistus. Kõigiga ju ei juhtu ja keegi ei lähe hommikul kodust välja plaaniga olla see õnnetu, kes orki lendab. Vähemalt pole pärast Kurkset kaotatud eesti sõdurid külma kätte surnud.
Tegelikult mäletan ma Kurkse retke kurba päeva päris hästi. Nagu ka Estonia uppumise päeva. Neid ühendas mu jaoks, et tuul oli hea, olime mõlemal korral pika päeva vees. Eesti surfajale on sügistormid parim aeg – suvisel ajal kohtab meil harva tugevat tuult. Sügisel on aga merevesi suvest veel küllalt soe, korraliku kalipsoga saab purjelauaga pikalt merel olla. Või mis soe, tegelikult ikka üsna karge. Vähemalt jäätükke pole sees, nagu teinekord veel aprillis-mais juhtub. Äärmuslikumad purjesportlased muidugi käivad vees aastaringi, kannavad laua ja purje läbi lume lahvandusteni ja teibivad kindad kalipsovarrukate külge kinni, et külm vesi sisse ei pääseks. 5 millimeetrit neopreeni teeb imet ja korraliku varustusega on isegi jaanuaris üpris ohutu meres mulistada.
Ka Pärnut uputanud jaanuaritormi aegu leidus julgeid, kes kõva tuult ja kõrget lainet nautides purjelauaga merele läksid. Ja kõik elusalt tagasi tulid. Kahjuks on Läänemeri nõudnud lõpuks ka ühe purjelauduri elu.
Mitte kaugel Kurksest, Lahepera lahes hukkus selle suve lõpus päästevesti ja kalipsota merele läinud mees. Puri, laud ja sõitja leiti kõik erinevatest kohtadest, kilomeetreid üksteisest eemal. Täpsemaid asjaolusid ei tea, kuid ju ta maha jahtus. Hüpotermia on hirmus asi. Kui külmavärinad juba üle lähevad, pidavat petlikult hea hakkama. Hingamisrütm ja pulss langevad, tekib mõnus unisus ja apaatia. Viimasena pidi päris mõnus tunne tulema, kuigi käed-jalad enam sõna ei taha kuulata. Politseinikud olevat alajahtunuid sageli seksuaalkuritegude ohvriteks pidanud, kuna hüpotermia puhul pidavat ohver enne südame peatumist hoopis palavust tundma ning ennast lahti riietama. Ei tea, pole nii kaugele läinud oma katsetustega.
Sukeldujatele sunnitakse kalipso selga isegi 25-kraadises Punases meres, kutselised tuukrid teavad sooja riietuse tähtsust hästi. Alajahtumine tuleb hiilivalt ning küllalt pika vees ligunemise järel tapab hüpotermia isegi 27 kraadi juures. Rääkimata siis meie jahedast magedast merest. Soolases vees on vähemalt lihtsam ujuda, kannab paremini peal. Mis ujumist puudutab, siis on see külmas vees kõige kiirem viis süda seisma panna. Kilomeeter, mis soojas ujulas tundub käkitegu, on juba 16 kraadises vees enamusele üle jõu käiv distants – liigutades jõuab jahe veri lihtsalt palju kiiremini jäsemetest elutähtsatesse organitesse. Meri pole naljategemise koht.
Ühest ammusest suvelõpust meenub, kuidas kaks noort uljaspead hakkasid jalgsi Matsalu lahte ületama. Pakkisid oma asjad kummimadratsile ja kõndisid ise selle kõrval. Sarnaselt Kurkse juhtumiga olid nemadki kuulnud, et madalas lahes tuleb maksimaalselt paarsada meetrit ujuda, siis on jalad jälle põhjas. Olid küll kuulnud, kuid täpset teed ei teadnud. Nagu Kurkseski, tõusis ootamatult tuul ja nemadki kandusid sügavasse. Õnneks hulpisid meie õue alla ja polnud veel liiga maha jahtunud, saunas tuli eluvaim jälle sisse.
Inimene jääb loodusele alati alla. Sõdurid peaksid olema koolitatud seda teadma. Eriti kummaline oli nüüd 10 aastat hiljem lugeda, et üks võitlejatest ei osanud ka ujuda. Kahju, et ülejäänud inimestele see teadmine ikka ja jälle ainult katastroofide kaudu meelde tuleb.
