Vahel jääb mulje, et reaalne meedia hakkab oma piirides hägustuma ja muunduma teenindussektori osaks: meediateabekanalite funktsioonile annab järjest enam tooni mingi kiire rahulduse pakkumine või aja viitmise võimaluse pakkumine. Jutt käib siinkohal just internetimeediast, kus veebilehed saavad sissetulekut või tuntust nende saidil olevatest reklaamlinkidest või lihtsalt klikkide kogusummast. Meediaväljaanded vajavad toimetulekuks raha ja ennast peavad nad kuidagi ära elatama. Kergem ongi end ära elatada läbi lugejaskonnale vajaliku pakkumise.

Arvestades keskmise lugeja võimet teemale keskenduda, viitsimist ekraanilt lugeda ja loetu iva veel iseseisvalt analüüsida, on meedia edastamine muutunud kompaktsemaks. See tähendab, et niiöelda traditsiooniliste meedialugude (olukord Lähis-Idas, mõne vallavanema pistiseskandaal, piimahinna tõusu põhjused jne) kõrval on meelelahutuslugude nupud-lingid Rihanna uue soengu, Koit Toome lemmiktoidu ja muu sarnase teemadel.. Rihanna lugu on uudis selles mõttes, et see on uus info, mida enne keegi ei teadnud. Mingit muud väärtust peale inimese uudishimu rahuldamise sellel uudisel pole. See on meelelahutus.

Kui nüüd selle kõrvale asetada näiteks mõne Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika analüüs, tekib lugejal tahtmatult nende kahe kardinaalselt erineva samastamine. Piirid hägustuvad ning tekivad igasugused huvitavad küsimused kommentaariumites, nagu „miks ma seda lugesin? See pole uudis!” Samas ei taipa noodsamad „lugejad”, et keegi ei käsi neil midagi lugeda ega kommeteerida. Nad on juba klikkinud, tarbinud, info vastu võtnud. Mis edasi? Mitte midagi, kuna selle infoväärtus on võrdväärne viineri toiteväärtusega — praktiliselt olematu. Nii kasvabki peale põlvkond, mis on harjunud hamburgeriuudistega: enne ära seeditud, kiiresti tarbitavad ja lühikest rahuldust pakkuvad. Meelelahutuses ei pea sa oma pead vaevama.

Selles olukorras kedagi süüdistada pole — pakkumine tekib vastavalt nõudlusele. Inimesed ei taha mõtelda. Miks näha vaeva sooja eine valmistamisega, kui mikrolaineahjus saab teha nuudleid või pitsat? Võib-olla on tõesti tänapäeva ühiskond elamas sellises tempos, kus pole aega keskenduda ega süüvida. Pole isegi aega ise süüa teha. Aga kes selle aja meilt on ära võtnud? Lugejad tunnevad end tihti petetuna, kui saavad aru et lugesid uudise pähe midagi, mis pole uudis. Üsna pea teevad nad seda jälle ja jälle mitte kuna keegi neid oma aega raiskama sunniks, vaid vabatahtlikult. Virisevate ja mõistetamatust väljendavate kommentaaride kirjutamise peale raisatud ajaga oleks saanud hakata peale hoopis midagi kasulikumat nagu õunakoogi küpsetamist või lugeda raamatut.

Uudised peaksid edastama olulistel, meid kõiki puudutavatel teemadel uut informatsiooni. Samas ei saa sundida inimesi huvituma näiteks Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikast hoolimata sellest, et see meid kõiki kaugelt või otseselt mõjutab.