Helmand on paljude eestlaste jaoks ju tuttav koht. Just seal asus läbi paljude aastate Eesti kaitseväe suurim välismissioon. Aja jooksul käisid Helmandis ka kümned kolleegid ja nende lugude, fotode ja reportaažide kaudu on mullegi Helmand tuttav. Olen näinud kuidas Eesti sõdurid seal sõdivad ja patrullivad, kuidas Afgaani vanameestega koos teed joovad ning lastele kommi jagavad.

Mitmed Eesti muusikudki leidsid enda jaoks Helmandi, kus Eesti sõduritele esinemas käia. „Kõik on superluks. Meie jaoks on see väga eriline kogemus,“ kiitis näiteks Metsatöllu laulja-kitarrist Markkus Teeäär kauget esinemiskohta (PM, 2013 jaanuar.)

Süüria sõja varjus on Afganistan vahepeal ju meelest läinud, aga tasub meelde tuletada, et tänavu suvel saab täis 15 aastat ajast kui esimesed Eesti kaitseväelased saabusid Afganistani. Eriti rahvarohkeks läks 2006. aastal kui eestlased alustasid tegevust just Helmandis. Möödusid aastad ja Eesti sõdurite arv üha kasvas. Marjah, Nad-e Ali, Garmsir, Nawzad – kõik erinevad Helmandi nurgakesed, kus Eesti sõdurid Talibaniga maad jagasid.

Arenguid Helmandis kajastas hoogsalt ka Eesti meedia.

„Eesti sõdurid on sel suvel Helmandis võidelnud nagu tiigrid, vapralt ja raevukalt,” tsiteeris Päevaleht 2009 aastal brittide brigaadikindral Tim Radfordi.

Aasta hiljem tegi Postimees juttu Helmandis käinud Eesti peastaabi ülema Neeme Väliga. „Kohalikud lapsed tunnevad mõningaid meie mehi juba eesnime pidi, kuna need pakkusid patrullis käies lastele kommi. Nüüd ei saa enam ilma kommita välja minna,“ kirjeldas Väli olukorda.

Samal 2010. aastal osalesid eestlased Afganistani sõja suurimas operatsioon Moshtarak (dari keeles „üheskoos“). Eesmärk oli Helmandi jõe äärsete alade puhastamine taliibidest ja Marjah linna vabastamine. Muidu kõrbest ja mägist Helmandi provintsi läbib paarisaja kilomeetri pikkune jõeäärne roheline vöönd. Just sinna oli ja on koondunud enamik kohalikust elust.

Operatsioon oli edukas. Marjah linn sai taliibide käest ära võetud. Ka Eesti sõdurid tegutsesid oma vastutuslõigul tublilt. 2010. aastal hakati ameeriklaste eestvedamisel Helmandi põllumajandust toetama. See tähendab kohalikele, kes loobusid oopiumi kasvatamisest, pakuti preemiaid ja rahalist abi, et nad kasvataksid mingeid muidu vilju.

Asjad paistsid minevat ülesmäge. 2012. aastal rääkis Helmandis tegutsev Eesti kompaniiülem Eesti ajakirjanikele, et vastased (taliibid) on kõrbesse tõrjutud ja kanalite piirkonda, rohelust täis alale ehitatakse koole, haiglaid, piirkonnakeskuseid. „Ainult niimoodi on tegelikult võimalik kohaliku elanikkonna südamed võita,“ resümeeris Päevaleht asjade seisu ja jätkas optimistlikult „Täna 11 aastat tagasi toimunud terrorirünnakute tõttu alustatud sõda hakkab läbi saama.“

Progress jätkus. 2013. aastal lahkusid Eesti kaitseväelased Helmandi provintsi kaugematest piirkondadest ja andsid töö üle Afganistani enda sõjaväele. „Piirkonnas on tugev ja karismaatiline politseiülem ja Afganistani julgeolekujõud suudavad alal iseseisvalt korda hoida,“ vahendas Postimees Eesti kaitseväe sõnu.

Ja nüüd aastasse 2017. Vaatan eespoolmainitud värsket filmi ja kõik on nii tuttav. Needsamad tolmused teed. Läbi oru looklev jõgi. Turule tõttavad mutikesed. Poisikesed mängivad mingit mängu ja relvastatud mehed istuvad maas, joovad teed ja kuulavad aupaklikult Afgaani vanameeste juttu.

Ahjaa, ainult need teed joovad relvadega mehed ei ole enam Eesti sõdurid. See on Taliban. Selline seis siis. Praktiliselt kogu Helmand on tagasi taliibide kontrolli all.

„Jumal tänatud, et Taliban tagasi on,“ ohkab üks hallihabemega vanake lõpuks kaamerasse.