Pean paljastama väikese saladuse. Kui olin keskkooli viimases klassis ja äsja otsustanud, et mu süda kuulub ühele kutile, kes elas üsnagi mu lähedal Lasnamäel, sai esimeste hulgas asjast teada Mart Helme. Jah, seesama Mart Helme, kes juhib täna EKREt ja lubas sel nädalavahetusel peetud tulises kõnes keelata EKRE valitsevates valdades (milliseid veel pole) kõik võimalikud tulevased „pervertide paraadid“. Juhtus nimelt nii, et meil oli 1990ndate algul perekondlikke kokkupuuteid ning härra Helme – kes toona huvitus rahvuskonservatiivsete väärtuste kõrval üsnagi internatsionaalselt ka Hiina kirjandusest ja Jaapani puugravüüridest (ning arvatavasti lihtsalt selleks, et lohutada mu uudisest vapustatud ema) – üritas suhtuda uudisesse märkimisväärse mõistvusega. „Küllap sellelgi teel ole oma rõõmusid,“ pakkus ta kohvilaua taga, tõsi, ebakindlalt.

Selle veerand sajandi taguse suuremeelsushetke eest olen Mart Helmele siiani tänulik.

Kui Korea suurkorporatsioonid korraldavad töötuhinas vallaliseks jäänud naistele-meestele abikaasad, siis võib-olla peaks sotsiaalkaitseminister Kaia Iva juurutama riiklikud abiprogrammid üksikutele lesbidele, geidele ja transsoolistele kaaslase leidmiseks.

Poliitikute jutt vastab harva täies ulatuses tõele. Kutt, kelle poole olin üle jäätunud tühermaa teinud terve sügise palverännakuid, leidis talve pimedas keskpaigas kellegi teise, valmistades mind ette mustriks, mis on hiljem olnud korduv. Üksikuid rõõmuhetki, kiindumust ja isegi paari turvalist kooseluaastat on elu küll pakkunud, kuid plaanitust märksa enam on olnud üksindust, alkoholipruukimist, ebastabiilsust ja masendustunnet. Kooseluseaduse rakendusaktid tuleks vastu võtta, kuid ega see annaks üheksale kümnest partnerit või oskust temaga koos olla. Vahel mõtlen, et kui Korea suurkorporatsioonid korraldavad töötuhinas vallaliseks jäänud naistele-meestele abikaasad, siis võib-olla peaks sotsiaalkaitseminister Kaia Iva juurutama riiklikud – mõistagi vabatahtlikud – abiprogrammid üksikutele lesbidele, geidele ja transsoolistele kaaslase leidmiseks. „Eesti peamine probleem on rahvastiku vähenemine ja negatiivne iive,“ võib Mart Helme nüüd müristada, kuid rahvastiku vähenemise taustal on küüniline ja pahatahtlik tekitada ka vaenavat õhustikku, mis paljusid siin makse maksta võinud LGBT-inimesi juba mujale Euroopasse avarustesse elama minema on sundinud. Või, mis veel kurvem (püüan tsiteerida siinkohal mälu järgi Daniel Kehlmanni „Maailma mõõtmist“), suunanud väga kaugele reisile „siiski krahvkonna piiridest väljumata“.

Sel kevadel ja varasuvel on elust omal käel lahkunud kaks inimest, keda ma tundsin ja kaks inimest, keda ma teadsin. Neist üks oli lesbikunstnik Anna-Stina Treumund, kolm teist aga mehed 30ndates ja 40ndates eluaastates, keda olin näinud Tallinna LGBT-rahva peamiseks kogunemiskohaks olevas X-baaris. Ühega neist olin korduvalt juttu ajanud ja lugesin teda oma sõbraks. Ma tõttöelda ei tea, mis oli nende kurbade valikute põhjuseks – eks normiväline seksuaalne orientatsioon on suitsiidi riskifaktor igas riigis –, aga tahaks öelda: hea M, mul on südamest kahju, et sa läksid, sa olid nii paganama andekas, tark ja tore. Loodan vaid, et seal kusagil on parem. Kohas, kus pole pettumusi, kannatusi ja iseenesest täiesti tänuväärse geibaari pidevalt tõusvat õllehinda.

Päeval, mil toimus geiparaad, magasin pärastlõunani. Eks ma olin laisk ja mulle ülemäära ei meeldi marssimine, kostüümid ning kõristid. Tõttöelda ma veidi ka häbenesin, oli tunne, et ma poleks rongkäiku kaunistanud. Rangete ning nõudlike geikriteeriumite järgi olen ju juba ammu liiga vana (enam kui 25aastane), liiga paks (enam kui 75kilone) ja ostan oma rõivaid valest poest (sageli H&M). Ma ei kvalifitseeru ka ühtegi viide ametlikku alaliiki, mida geirahvas tunnistab (nahkmees, jock, body-builder, twink ja karu). „Pole hiir ja pole konn ta / mingi veider värdjas on ta,“ nagu öeldakse „Tsaar Saltaanis“. Ning just seetõttu oleks tegelikult tulnud end välja ajada ja minna – näitamaks, et elu jätkub ka siis, kui oled üle 40aastane ja veidi vormist väljas ning peamiselt allahindlusprotsendi suurusest juhinduvalt komplekteeritud garderoobiga. Ma olen kaua mõelnud, et geikogukond vajaks tegelikult seda murrangulist vabanemist, mida heteronaistele on eelmisest sajandist pakkunud feminism: pääsemist mõttemallist, mis väärtustab vaid musklilisi, nooruslikke ja parimate aksessuaardiga kaetuid. Ei tea, mis moodi seda saavutada. Lesbid näiteks on üksteise välimuse suhtes pealtnäha kuidagi ükskõiksemad ja see on kindlasti vaimselt tervendav.

Nii ma siis kaitsen õigust endataolisi solvata, plaanides samas, et võin ju kunagi raugaea uljuses vikerkaarelipu ja loosungitega ise mõnes EKRE poolt valitsetud maakonnas meelt avaldada tahta.

Pingest ja painetest vabanemine on tähtis ja seetõttu on mul tegelikult kahju, et politsei eemaldas Gay Pride-paraadilt vähemalt ühe (kuid võib-olla ka kaks) protesteerijat. Mitte et mulle meeldinuks loosungid „Täna pede, homme pedofiil“ või „Kakanokud tagasi kappi“, kuid ma olen igasuguste solvangutega piisavalt harjunud ja nende nägemine ei aja mind nutma. Pealegi on ka taolised arvamused – provotseerivad ning isegi rõvedad arvamused – osa sõnavabadusest, mis peaks olema kaitstud väärtus. On tähtis, et inimesed julgeks Eestis minna tänavale ning teada, et seni, kuni nende käitumine on rahumeelne ja lintšimisele ei kutsuta, on igaühel õigus oma meelt avaldada, olgu see meel siis milline tahes. Plakatiteksti lubatavuse määramine ei peaks olema politsei rida. Nii ma siis kaitsen õigust endataolisi solvata, plaanides samas, et võin ju kunagi raugaea uljuses vikerkaarelipu ja loosungitega ise mõnes EKRE poolt valitsetud maakonnas meelt avaldada tahta. Ei ihkaks sugugi, et Eestis oleks väljakujunenud praktika, mille kohaselt politsei „provotseerijaid“ jõuga minema viib.

PS. Olen tänulik ja uhke, et seekordse Gay Pride’i suunas kanamunad ja kivid ei lennanud. Olemegi peaaegu nagu Põhja-Euroopa juba. Küllap on siin oma osa ka politsei tänuväärsel tööl (jään eriarvamusele vastuplakatite eemaldamise osas). Siiski peksti üks mu sõber Tatari tänaval paraadile järgnenud täiskuuööl läbi, kolme tundmatu mehe poolt ning kiiresti ja julmalt. Seisime vaikides X-baari hoovis, kui ta vastu hommikut murtud lõualuuga sinna vaakus ja üritas läbi hambakildude verd sülitades juhtunust rääkida.