Mogùci, naine ja neeger
Eesti neiu
Klooga rannas
keegi neeger
kena eesti neiuga
püüdis juttu alustada
aga ilma tuluta
lennujaamas sama neeger
kenalt eesti
neiult taas
küsis aga ei saand vastust
mitte mingisugust ta
läks siis Viru varieteesse
tellis kõige
kangemat
ühel kenal eesti neiul
kes näis juba langevat
nõnda madalale et ta
heitis pilgu neegrile
aga
siis ka temast põrkus
õuduses ta eemale
ei
see olnud õige neeger
näinud neiu kohkudes
olnud hoopis
Priidu Beier
põsed naerulohkudes
Selle
1989 kogus “Tulikiri” ilmunud luuletuse pealkiri
võiks väga vabalt olla “autoportree neegrina”, aga on
“Eesti neiu”. See tähendab, et kuigi poeet Beieri peiarimina
ning neegrid, kellest tema loomingus sageli juttu, on kahtlemata olulised, on
neiud, eriti eesti neiud, veelgi tähtsamad.
Eesti neiud on
Beierile ühtlasi ihaldusobjektid, aga ka alter ego’d. Poeedi kirg ja
huvi naiste vastu – “hullud mind veetlevad naised” – on
nii suur, et vahel on ta enda lausa nende sisse mõelnud, hinge pugenud.
Nii on sündinud femme fatale’id Ada Piirlup ja Kersti Maarler
kogus “Femme fatale” (1997), pühendatud “Reedale, keda
ma armastasin”.
Beieri neiud ja naised ei ole kunagi
“teised” – nagu feministid tavatsevad öelda –,
vaid ikka esimesed: ettearvamatud, süüdimatud, üleolevad,
kättesaamatud. “Isegi kui nad mind naeraks / kibeda vihaga / ometi
neid ma just püüaks / haiglase ihaga”. Ja kui “haiglast
iha” pole Beieril parajasti võtta, leiutab ta “õrna
ja rõveda” Matti Mogùci.
Matti
Mogùci on eesti luule võimsamaid poeetilisi figuure, kes
Priidu Beieri sulega kirjutatud, Matti Miliuse kehastatud kolme raamatu jagu.
Olgu nood 1980ndate esimesel poolel valminud teosed siinkohal ära
nimetatud: “Õrn ja rõve”, “Mina – Eiffeli
torn” ja “Mina – metsikuim mehike”. Kõik need on
vabaduse päevil ka ära trükitud.
Need
luuleraamatud koosnevad lihtsameelse vägisõnatseja
ühiskondlikest seisukohavõttudest ning pühendus- ning
armulauludest. Mogu?i kehastab kõike, mis kommunistide ajal oli keelatud
– kord on ta äge rassist, kord kommionu (see on siiamaani keelatud),
kord vaps. Sellisena on Mogu?i vastupanuluule võrreldav ainult Jüri
Üdiga. Mogùci eluvaate monumentaalsemaid ja tabavamaid
väljendusi on “Avalik luuletus eesti intelligentsile”:
Yks hoor veel üsna nooruke
ei müünud oma keha
vaid oma hingel kuulukse
ta lasi taha teha
Ei syndinud
sest pahandust
ei suurt ka armulugu
kuid pika peale oleks just-
kui välja surnd ta sugu.
Minu meelest
jõudis Beieri alter ego’dest just Mogu?i geniaalsusele
kõige lähemale.
Muide, too eelkõneldud neeger on
Mogùci luules eriti tähelepanuväärne tegelane.
“Jah, olen rassist / ja armastan luikvalgeid naisi / mitte
võsabušmaneid / ja Kongo krokodille,” pröökas
Mogu?i (“Valge rassist”), ajal mil nii neegrid kui rassistid olid
meie jaoks muinasjututegelased, kes kuuldavasti elasid Aafrikas või
Ameerikas. Täna 25 aastat tagasi ei osanud veel keegi kujutleda aega, kui
Tartu Raekoja platsil konutavad skinhead’id ja ootavad – ei mitte
Godot’d, vaid – neegrit. Mogu?i on aina konservatiivemaks mu
utuvas ühis
konnas endiselt skandaalne.
2000. aastal ilmunud
“Maavalla keiser ehk kurb klounaad” peegeldab pettumust.
Maad võtab liivlik nukrus ja sarkasm:
“Ta tukub, ta tukub,
ta tukub // ta tukub mehike ikka”, kirjutab Beier kogu avaluuletuses. See
Juhan Liivi parafraas on ühtlasi kahe luuletaja käepigistus üle
aastasaja. Ei ole poeedil tänagi paremat sõnumit tuua.
Pettunud Eesti riigis ja Tartu naistes, avaldas Beier raamatu
“Monaco”, mis pühendatud printsess Stephanie’le.
Stephanie on jäänud Priidule armsaks ka keskealise naisena, kelle
palgeile on aastad, lapsed ja väsitavad vahekorrad oma jälje
jätnud. Monaco on Beieri Eldoraado ja Stephanie tema Dulcinea.
Priidu Beieri senine luuletöö – viis Beieri ja kolm Mogu?ci
kogu – on olnud tähelepanuväärne nii ampluaa ulatuselt kui
kõlajõult.
Priidu on polüfooniline. Tema
häälega kõnelevad nii nõukogudeaegne möllumees
Mogùci, Vabariigi pettumuspoeet Juhan Liiv, väsimatult naistejanune
värsisepp kui nood hullud ja üleolevad naised ise ning lõpuks
koguni rassist ja neeger. Igaühes neist on tükike Priidut. Nimetage
seda tüüpide galeriid ajastu lühikokkuvõtteks, kui
soovite.
Kirjandussündmus ‘76
tõi päevavalgele kaks tähelepanuväärset talenti:
Doris Kareva ja Priidu Beieri. Võib ju imestada, kui erinevad rollid nad
on valinud, kui erinevalt oma aega kasutanud. Doris on kõike seda, mida
Priidu ei ole, ja Priidu on kõike seda, mida Doris ei ole. Aga nad on
olulised.
Ja mis poolest just olulised, sellele küsimusele
vastab iga lahkuv aasta isemoodi.