Kui välja arvata lühike periood Eesti lähiminevikus: 1986.-1990.a, mil käis “fosforiidisõda”; liikumine migratsiooni vastu; liikumine isemajandava Eesti nimel jne (ei tasu seda kõike “laulvaks revolutsiooniks” nimetada – ainus tegelane, kes lauldes midagi praktilist korda saatis, oli Väinämöinen Kalevalast oma maailmaloomislauluga), koges eestlane pea kogu rahvast hõlmavat ühtekuuluvustunnet viimati ilmselt rohkem kui saja aasta eest – 1905. aasta revolutsiooni paiku.

Karskusliikumine, laulupeod ja eestikeelne haridus huvitas, puudutas või intrigeeris kõiki olenemata sellest, kas tegemist oli ilmavaatelt sotsi, põllumehe või kristliku demokraadiga. Tänapäeval võib sellisteks üldrahvalikeks huviobjektideks liigitada ehk vaid Õllesummeri ja kergejõustiku MM-i ülekanded.

Mõlemale ajaloo perioodile järgnes üsna pea lõhestumine huvigruppideks ja kildkondadeks ning võõrandumine võimust s.o. riigist.

Retsept võõristuseks

Viimasel seitsmel-kaheksal aastal kerkib riigist võõrandumine järjekindlalt meedias arutlusele ning reeglina ikka ja jälle sama rakursi all, milleks on omamoodi imestus: "... et imelik lugu - rahvas tunneks nagu mingit sügavat lõhet enda ja oma esindajate vahel. Tea nüüd, mis see põhjus ka on?..."

Vahemärkusena - viimane, kes killustumise ja lõhestumise pärast muret tundis, oli tõenäoliselt kadunud kohalik ärihiid Aadu Luukas oma ühiskondliku leppe ideega. Omaette lugu, kuidas see toimis või toimima ei hakanud.

Tegelikult on lõhestumine ja võõrandumine sama nähtuse kaks sümptomit. Isegi mitte medali vastasküljed, vaid lahutamatud komponendid. Kui riik jääb võõraks, hakkab igaüks enda kitsaste huvide eest seisma, sest võim seda ju ei tee. Üks tingib teise ja senised retoorilised arutlused ning imestushüüatused nähtuse lahkamisele just kaasa ei aita.

Vaielge vastu, kui ei nõustu järgnevaga, aga edukas retsept rahva eraldamiseks võimust on:

  • a. hoiduda kõigi mastaapsete ühiskonna paisete avalikust arutamisest,
  • b. pehmendada fakte, need lihtsalt maha salata või luua nende ümber legende
  • c. asemele anda elitaarsed elukauged vaidlused, mis lihtrahvale tegelikult kohalegi ei jõua ning jagada sinna juurde patroneeriv-isalikul kõneviisil manitsusi ja õpetussõnu. Seda riik ongi teinud.

Vähemalt Eestis on see retsept näidanud oma töökindlust, kuidas kõikjal demokraatias au sees peetava võimude lahususe printsiibile kaasa aidata. Nimelt andnud tulemuseks selle, et rahvas on võimust täiesti lahus.

Pettunud kodaniku Pavlovi-lambike

Selleks, et samas väites punktid a., b. ja c. ise elukauged ja elitaarsed ei tunduks, toon mõned neid lahtiseletavad näited.

Tavaliselt tunnevad ühiskonna võõrandumise pärast muret eelkõige sotsioloogid, üldjuhul järjekordset valimisaktiivsust kommenteerides. Kodanikud ei käi valimas, sest võidab erakond mitte kandidaat, kes hääled kogus. Nii see ongi, aga võõristus eksisteerib ka valimistevahelisel ajal ja mitte ainult riigikogu või valitsuse suhtes, vaid ka omavalitsuse tasemel. Rahvas elik valija saab kõik tähtsamad päevakorrapunktid sisuliselt valmis kujul, kui need üldse avalikule arutlusele tulevad.

Siinkohal meenub ühe Tallinna eks-linnapea mõne aasta tagune e-küsitlus linnakodanike seas, selgitamaks rahva eelistusi Vabadusesamba asukohaks. Küsitlus osutus tagantjärgi hoopis peaprooviks e-valimsitele, et katsetada linna infotehnoloogilist valmisolekut. Mõnitamine. Olenemata sellest, kui üllad on eesmärgid. Sellise teguviisi negatiivset tagajärge teab iga koerakasvataja - tark loom korduva valesignaali peale enam ei reageeri: nö Pavlovi lambike teeb omad korrektiivid.

Komponent A - vältige arutelusid

Vägede Afganistani või Iraaki saatmist ei saanudki rahvahääletusele panna, sest kujutage ette kasvõi teoreetilist võimalust, et mingi "lumpen" oleks meie lepet allianssiga torpedeerinud. See oleks mõeldamatu ja lubamatu, sest meil on kohustused liitlaste ees.

Ühinemist Euroopa Liiduga sai valija mõned head aastad tagasi arutada ja hääletada alles pärast seda, kui kõikmõeldavad instantsid: põllumajandusministeerium, välisministeerium, kaitseministeerium, Presidendi kantselei, peaministri büroo, riigihankeamet (koonderakonna valitsuse ajal isegi portfellita eurominister) olid juba viisteist aastat palli EL väravasse ajanud. Eesti-Vene piirileppe oleks lihtrahvas purustanud eos. Referendumit poleks tarviski läinud, tulemus oleks ette teada olnud.

Selge see, et järelikult ei saa anda "harimatule" valijale osutamiseks ka seda, kas Eesti ühineb euroga või mitte.

Täpsustuseks: minu eesmärk ei ole anda hinnanguid nende ajalooliste otsuste, otstarbekuse või hädavajalikkuse kohta. Need on vaid näited ilmestamaks praegu ühiskonnas toimivat OTSUSTAMISE MEHHANISMI. Seda, kuidas otsused tegelikult sünnivad. Seejuures isiklike eelistusi väljendamata.

Nii linna või valla tasemel kui ka riigihangete korral sõlmib valitsus kõigepealt leppe ja siis paneb juba valmis dokumendi volikogule või parlamendile hääletamisele. Neist omakorda rahvahääletusele satub märksa vähem otsuseid, ehk murdosa.

Iga riigi- või mistahes ametnik võiks küsida, et kas vastupidi oleks üldse võimalik töötada ja kui palju otsuseid siis üldse õnnestuks vastu võtta (loe: läbi suruda)? Võimalik, et praegune süsteem on töökindlam, kuid siis ei tasu imestada, miks rahvas sellest võõrandub. Talle jääb otsuste puhul vaid maksumaksja roll.

Teisalt: milleks peaks linnavalitsus oma kallist tööaega raiskama ja sõlmima näiteks leppeid mõne kinnisvarafirmaga, kui volikogu neid projekte ei kinnita? Ehk oleks targem panna sõlmitav leping enne volikogus hääletusele ja säästa raha juristi pealt, kes surnult sündinud paberit koostaks? Tegelikult nii see praegu toimibki: hääletuse tulemused on ju fraktsiooniti enam-vähem teada, kuid see muudab takkajärgi kinnitamise mõtetuks formaalsuseks või halvemal juhul annab opositsioonile viimase hetke võimaluse projekt põhja lasta.

Komponent B - legendid ja hämamine

Aeg-ajalt tõuseb ühiskonnas päevakorda mõni (tavaliselt tehniline või protseduuriline) küsimus justkui tühjusest ja keegi ametnik ei oska sellele selgesõnaliselt vastata. Ometi pole tegemist metafüüsikaga elu mõtte kohta, vaid väga lihtsate küsimustega. Selle kohta, kas mõni lepe või otsus kehtib või kuidas riik mingis olukorras toimib.

Juulis 2007. jõudis lugejateni uudis, et siseminister Jüri Pihl tahab sundida ainsat tõrksaks jäänud mobiilsideoperaatorit Tele2 koostööle oma klientide senisest hõlpsamaks jälitamiseks. Elektroonilise side seaduse parandusettepanek n.ö. kiireks positsioneerimiseks.

Ei hakka siinkohal ministri üle kohut mõistma või sellise seadusparanduse vajalikkuse, heade ja halbade omaduste/tagajärgede osa arutlema. Meenutan vaid, et vähemalt tosinkond aastat on ajakirjanikud ja mõnikord ka poliitikud pommitanud nii sideoperaatoreid kui ka politseid küsimusega, et kuidas ikka on selle reaalajas jälgimisega.

Eranditult kõigi sidefirmade pressiesindajad on andnud selle peale põikleva vastuse. Politsei on vastuseks nämmutanud midagi kohtu erisanktsioonist jne, millest aga ei selgu, kui kiirelt ja täpselt praktiline jälitamine ikkagi toimib.

Nüüd aga selgub, et kõik operaatorfirmad (peale "nõmeda Tele2") on lahkelt võimaldanud seda teenust juba aastaid. Täpselt nii nimetavadki seda teenuseks.
Põhjus, miks nad seda varem välja öelda pole tihanud, on see, et klientidele ehk ei meeldi, et keegi nende tagant nuhib ja pealegi neid teenindava operaatori loal. Seadusliku õigust selleks ju siiani polnud, muidu poleks Pihlil vaja seaduseparandust läbi suruda. Kliendid võivad tunda end reedetuna. Ometi oli vastus targematel juba ammu käes. Ikka ilmus uudiseid politsei töövõitudest, kuidas õnnestus tabada mõni kurjategija või kahtlusalune tänu asukoha määramisele mõnemeetrise täpsusega. Positsioneerides tema mobiiltelefoni!!!

Teine näide: 1994. aasta sügisel pärast Estonia uppumist tekitas palju küsimusi üks müstiline leping Estline´i ja Eesti riigi vahel. Väidetav kontsessioonileping, mille olemasolu korral ei saa ükski konkureeriv laevaliin Tallinna ja Stockholmi vahel opereerida kuni lepingu lõppemiseni. Ükski ametnik ei suutnud anda selget vastust, kas kokkulepe on või pole teda mitte. Peamiselt viidates leppe konfidentsiaalsusele. Vastus peaks iseenesest lihtne olema: leping Estline´i ja riigi vahel oli ju olemas, muidu poleks liin toiminud. Üldine sisugi avalik. Oluline oli vaid see, mis selles lepingus veel kirjas oli. Linnalegendid rääkisid lepingulisast ja salaprotokollidest. Paari aasta möödudes hakkasid põhjanaabrite laevaliinid ähvardama: tuleme Tallinna! Ent ei tulnud ega põhjendanud ka oma tulemata jätmist. Sadam ja merelaevandus püsisid endiselt vait. Vastust ei tulnudki, kuni üks päev muutus leping koos oma oletatavate lisadega kehtetuks ja konkurendid sõitsid Tallinna kai äärde. Lepingust tuleb kinni pidada ja kui on konfidentsiaalne, siis ka suu pidada, ent soliidsuse mõttes oleks võinud kas või lepingu lõppedes teatada, et tõepoolest oli meil üks sihuke klausel. Rahva huvi sadama ja laevaliinide vastu on ju eluterve.

Komponent C - isalikud õpetussõnad ehk Mooses mäe peal

Kas Teile ei tundu kummaline, et liikluskultuur on nii käest ära, et Vabariigi President peab oma 1. septembri sõnavõtus rahvast kainusele, viisakusele ja mõõdutundele kutsuma? Sama kummaline on see, et enamus suuri meediakanaleid noppisid Presidendi sõnavõtust just selle mõttetera, justkui poleks see enne pähe tulnudki. Osaliselt on põhjus proosaline - mida Sa ikka traditsioonilisest tervituskõnest kooliastujaile välja nopid? Ent kajastamata jätta ka ei saa - ikkagi President. Sellest hoolimata agarus, millega lehed ja telekanalid teda tsiteerisid, näitas ilmekalt, et eestlane ootab endiselt eeskostet ja hoolekannet elik seda, et Isa-kuju või Suur Vend ütleks, mida teha või tegemata jätta. Igaüks võiks siinkohal siiski hetke mõelda: "President annab nõu liikluse kohta. Kas see olukord on loomulik? Kuidas me nii kaugele jõudnud oleme?"

Ega President eksinudki. Kõik, mis ütles, oli õige. Ainult, et pidev vastuste ootamine "ülevalt poolt" nüristab rahva. Seda ei tohiks meedia tahtmatult võimendada.

Hea vastupidine näide leidis aset siis, kui endisest majandusministrist linnapea Edgar Savisaar hoiatas rahvast maksejõudu ületava laenukoormuse eest. Nii meedial kui ka selle tarbijal oli nalja palju: see, mida analüütikud, rahandusministeerium ja keskpank olid korduvalt välja öelnud, sai korraga selgeks, sest seda ütles Savisaar ise! Lihtne tõde ja odav reklaam käsikäes. Peagi hoiatas ta oma rahvast teist korda prohvetlikult: ärge jooge liiga palju! Taas pani täkkesse! Õnneks loodetavasti ei nürista sellised avaldused vähemalt mõtlevat inimest.

Elitaarsed arutlused

Jäänud on viimane komponent rahva võõrutamiseks võimust.

Elitaarsed arutlused. Nende objektiks kõlbab kõige paremini kõiksugu sümboolika. Viis-kuus aastat tagasi algatas üks mainekas karjääri-ametnik ja julgeoleku-ekspert poleemika selle üle, kas mitte Eesti riigilipp ei peaks olema ristilipp nagu Põhjamaadel. Selle mõttesähvatuse põhjenduseks tõi ta väite, et kultuuriliselt kuulume pigem Skandinaaviasse kui Balti riikide hulka, mille lippudel on värvid horisontaalselt reas.

Tõepoolest, miks ka mitte? Eks igaühel turgatab mõnikord peas häid teravmeelsusi. Eriti ametnikul, kes hetkel enam ei juhi riigi luurestruktuure ega nõusta veel välisriike, kuidas oma struktuure üles ehitada. Tegevusetus on alati mõttetegevusele stimuleeriv.

Tookord ilmus Eesti Päevalehe võrguväljaandes isegi paarkümmend uut lipukavandit. Päris ilusad olid enamuses.

Samamoodi algatasid hiljuti mõned juristid - ka ilmselt tegevusetusest, arutelu põhiseaduse muutmiseks. Nüüd on järg hümni käes. Kõik need mõttevälgatused on vaimule tervislikud ja kasulikuks treeninguks nagu igasugune arutelu ühiskonnas. Ainus häda seisneb selles, kui palju see tavakodanikule korda läheb. Veelgi enam, palju selle arutelu sisust talle kohale jõuab (loe: arusaadav on)?

Kui keegi küsib, miks Eesti lipp ei peaks olema ristilipp, siis lühike vastus on see, et praegune lipp annab meile õigusjärgsuse selle riigiga, mis 1918. aastal siinsamas sündis. Sellepärast, et see lipp on olnud riigilipuks sellest ajast peale. Sel lihtsal põhjusel. Sama lugu on hümni ja konstitutsiooniga: kuigi aegade jooksul on Eestil olnud mitu erinevat põhiseadust, on tema peamine ülesanne olla vabariigi alustalaks ja kindlustada õiguslik järjepidevus.

Meil teatavasti on naabriga vaidlus selle üle, kas Eesti Vabariik tekkis ligikaudu 15 või 90 aastat tagasi ning kas Tartu rahu on õiguslikult pädev dokument. Mida enam me kaugeneksime ajaloolisest vabariigist (sealhulgas tema sümboolikast), seda enam vett vastase veskile.

Hümni, lippu ja põhiseadust ei tasu torkida lihtsalt igavusest. Mitte, et selline arutlus oleks kuidagi ketserlik või solvaks isamaalisi aateid. Selline arutlus ei teeni lihtsalt rahva huve, vaid on surrogaadiks, mis hajutab tähelepanu tegelikelt vaidlustelt. See poleemika jääb võõraks, elukaugeks ja süvendab võõrandumist võimust ning riigist. Selle asemel, et kuulata rahva arvamust Eesti vägede osalemise kohta üldse sõjalistes operatsioonides välismaal (loe: sõjas), anname talle mõtteainet, kas põhiseadusega peaks ülemaks käsuandjaks olema kaitsejõudude juhataja või President. Selle asemel, et panna hääletusele euroga ühinemine, las rahvas mõtiskleb ristilipu üle.

Elitaarsuses peitub üldse oht - liiga tihti saab ühe või teise suurettevõtja arvamus rohkelt tähelepanu ja ta ise erikohtlemise osaliseks vaid seetõttu, et ta annab tööd tuhandetele ja maksab makse kordades rohkem kui keskmine maksumaksja. Tule Püha Kruuda appi! Ometi kõigi demokraatia mängureeglite järgi maksab tema hääl samapalju kui kodutu ja töötu asotsiaali oma. Võrdõiguslikkuse printsiip. Mis saab siis, kui suurettevõtjale ei meeldi ja ta oma tehase Nigeeriasse koliks? Hundijutt!!! Uskuge, tuleb teine asemele, kes annab samapalju töökohti väiksema kasumimarginaali ja vähemsoodsate tingimustega rahuldudes. Loodus ei salli tühja kohta. Eelkõige aga teeb ta seda ikka enda, mitte ühiskonna pärast. Või mis Teie arvate, mitu ettevõtjat oleks nõus Armin Karu või Oliver Kruuda kohta üle võtma?

Tegelikult, kui Eesti riik üldse vajaks mõne atribuudi välja vahetamist, siis selleks on rahaühik - kroon. Seda enam, et ajalooliselt eelnes kroonile vabariigi algaastatel mark. Seega ei täida ta õigusjärgsuse funktsiooni.

ME OLEME AINUS VABARIIK MAAILMAS, MILLE RAHAÜHIKUKS ON KROON, MIS ON KÕIKJAL KUNING- VÕI KEISRIRIIGI JA MONARHIA SÜMBOLIKS!

Kui keegi teab veel mõnda VABARIIKI, kus käibelolev rahaühik on kroon, siis palun kirjutada sellekohane kommentaar. Sest mina vähemalt ei tea teist pretsedenti.

Kui lähtuda sellest ajaloolisest vastuolust vabariigi ja monarhia sümboli vahel, siis oleks eurole üleminek isegi soovitav, et selline ajalooline viga kõrvaldada. Olenemata sellest, kas omaaegsed riigipead, kes uue rahaühiku Eestile valisid, tundsid sissejuurdunud ja alateadlikku aukartust kuninga, tsaari, keisri või mõne teise krooni ees, nagu talupojale kohane, või oli neil selleks mõni muu kaalutlus.

Kui küsida lihtrahva arvamust kõiges, siis võib vabalt juhtuda, et elame riigis, kus alkoholimüük toimib taas ööpäevaringselt; sõjaväekohustus puudub; rahvusvahelised lepped maksavad vaid siis, kui see kasulik on, ja kätte jõuab maapealne maksuparadiis.
See paratamatu risk on demokraatia hind. Ent seni, kui moonakad vaikivad, kaugeneb rahvas riigist.

Lõpetuseks: vastupidiselt levinud väitele pole Rooma linn igavene. Igavene on Tiberi jõgi, mille ääres paaria elab.

Autor esindab Vabade Radikaalide ühenduse seisukohti.