Muinaseestlasest hipster ja IT-metsad
Mikael Raihhelgauz on Tallinna Reaalkooli õpilane. „Muinaseestlasest hipster ja IT-metsad“ valiti žürii poolt noorte esseekonkursi „Eesti loost ja lootusest“ parimaks looks. Ta on sündinud Eestis ja temas voolab vene, ukraina, udmurdi ja juudi verd, eesti keelt hakkas ta õppima alles kuueaastaselt. Teda huvitab kirjutamine ja avalik kõne. „Hingelt ja meelelt olen ma eestlane,“ ütleb ta.
Esialgne viitsimatus midagi teha (eriti laupäeva hommikul!) hajus ära, niipea kui olin esimese männiistiku äsja kaevatud auku asetanud. Tunnetasin siis esimest korda elus seda vaimu avardavat dialoogi loodusega, valdurmikitalikku maagilist seost metsaga. Ehkki siis ei osanud ma veel seda elamust lahti mõtestada, sain aru, et osalen milleski suurejoonelises: eri taustaga inimesed tulid kokku, tegemaks oma maad veelgi kaunimaks ja õhku puhtamaks. See oli ilus.
Paraku pärast lõunat sai üritus läbi ning ma sõitsin tagasi Tallinna. Metsa istutamine jäi vaid üksikuks ja pigem vähetähtsaks seigaks minu Eesti loos. Olen endiselt linnalaps, kes satub loodusesse parimal juhul paar korda aastas. Kuna kõik vanavanemad elavad Lasnamäel, puudub mul ka eestlase jaoks niivõrd tähtis maaelu kogemus. Nüüd töötan ühes tüüpilises klaaskarbis, süüa ostan Solarisest, filme vaatan Coca-Cola Plazas, loen The Economisti ehk olen igas mõttes põlatud lumehelbekeste põlvkonna esindaja. Meie komme kasutada segamini eesti- ja ingliskeelseid sõnu paneb emakeeleõpetajaid pead vangutama, üldine vaimustus Ameerika ning Lääne-Euroopa kultuuri vastu koos suhtelise ükskõiksusega Eestis toimuva vastu tekitavad aga vanemates põlvkondades kahtlusi eestluse jätkusuutlikkuse suhtes.
