Muinasjutt euroopalikust eelnõust

Reformierakondlaste väited, nagu oleks nende poolt pakutud Töölepingu seaduse eelnõu midagi, mis on kangesti euroopalik ja mille eeskujuks on Taani õigusloome, on seest õõnsad nagu kuivanud sarapuupähklid.

Mis on kaitstud paindlikkus?

Meie peaminister on korduvalt rõhutanud Taani tööturu häid külgi. Tõepoolest, Taani on kogu Euroopale eeskujuks ja täna räägivad juba kõik „kaitstud paindlikkusest" (ingl. felxicurity= flexibility + security), mis sai alguse just sellest väikeriigist meie külje all. Lisaks kõrgele tööhõivele, on Taani majandus ka oma konkurentsivõimelt maailma esimeste hulgas.

2007. a. esitas Euroopa Komisjon oma ettepaneku „kaitstud paindlikkuse võimalikkusest" ning Euroopa Parlament võttis aasta lõpus vastu selleteemalise raporti. Mul on tekkinud aga tunne, et meie valitsev partei ei ole sellest midagi kuulnud, mistõttu käitubki nõnda nagu à la carte-restoranis, valides hoolikalt üksikuid hõrke suupisteid, mitte aga kogu praadi.

Mida kujutab endast see flexicurity? Nimelt rõhutatakse selle taani süsteemi puhul tugevusena pigem paindlikkust, ent kõrvale jäetakse töötajate kaitstus. Põhimõtetes, mis pärinevad umbes samast ajast kui H.Cr.Anderseni muinasjutud, lepiti kokku, et seadustega reguleeritakse võimalikult vähe ning et töötingimused kehtestatakse kollektiivlepingutega. See põhimõte kehtib tänaseni.

Aastatel 1993-2000 viidi läbi sotsiaaldemokraadist peaministri Poul Nyrup Rassmusseni eestvedamisel ulatuslikud reformid, mis tagasi selle, et eelneva töötuseprotsendi (13%, Põhja-Taanis isegi 20%) asemele oli 2001. aastaks Taanist saanud Euroopa kõrgeima tööhõive (76,6%) ja madalaima tööpuudusega riik (4%). Tänaseks on puudus langenud 2,7 protsendini. Tegu oli kombinatsiooniga makroökonoomilistest meetmetest ja tööturu reformidest. Muuhulgas investeeriti haridusse, laste päevahoidu, aktiivsetesse tööturu meetmetsse ja innovatsiooni.

Reformid, millest ma äsja rääkisin, kannavadki nime flexicurity ehk "kaitstud paindlikkus". Sisuliselt on tegu kombinatsiooniga õigustest ja kohustustest, mis tööandjale annab vabaduse töötajale koht ilma pikemalt ette teatamata üles õelda, aga tööta jäänud inimesele kindlustab sissetuleku tasemel, mis madalamapalgalistel on kuni 90% eelnevast töötasust ja seda kuni neli aastat. Vastukaaluks peab ta läbima talle pakutud koolituse ja vastu võtma töö, juhul kui talle seda pakutakse. See kehtib vaid nö tunnitasu alusel töötajatele, näiteks avalikus sektoris on teist tüüpi lepingud ja töötajat üleöö vallandada siiski ei saa. Süsteemi paindlikust iseloomustab fakt, et aastas toimub umbes 800 000 töökohavahetust, st et ligi kolmandik taanlastest vahetab aasta jooksul korra tööd. Oluline erinevus võrreldes meiega on ka see, et Taanis saavad töötukassast tuge ka omal soovil lahkujad, tõsi, seda alles alates kuuendast lahkumisnädalast. Ka Eesti Sotsiaaldemokraadid on kordavalt teinud siin ettepanekuid, et raha hakataks makstama vallandatute kõrval ka „omal soovil" lahkujaile, aga millegipärast pole Reformierakond seda toetanud. Kuigi see teeks tööturu ju palju paindlikumaks.

Tugevus on sotsiaalses dialoogis

Euroopa Parlamendi raporti autor, taanlane Ole Christensen, rõhutas riigi suurt rolli sellise süsteemi ja taoliste reformide puhl. Sellel aluseks on kõrged maksud. Muuhulgas ütles Christensen, et maksab isiklikult oma palgast maksudeks 62%, ega nurise, sest tulevik on kindlustatud. Summa, mis tal läheb töötuse vastu kindlustamiseks, on umbes 25 000 krooni aastas.

Teine võtmeküsimus on investeeringud tööjõudu läbi hariduse ja eluaegse õppe. Taanis on see kõrgemal tasemel kui ükskõik kus mujal Euroopas ja töötajal on alati võimalus oma kvalifikatsiooni tõstmiseks tasuta õppida. 70% tööealistest inimestest osaleb oma karjääri jooksul selles skeemis ühel või teisel viisil. Eesti statistika näitab aga, et täiskasvanute täiendõppes osaleb vaid 6-7%, mis on üks madalamaid Euroopa Liidus. Ja kõik katsed tööandja poolt finantseeritavat tasemekoolitust erisoodustusmaksust vabastada, on seni kahjuks luhtunud.

Taani süsteemi nurgakiviks on tugev sotsiaalne dialoog. 80% töötajatest on ametiühingute liikmed ja vastupidiselt meile, konsulteeriti sotsiaalsete partneritega kõikides selle reformi etappides. Kuigi meie ametiühingud pole kaugelt nii tugevad, siis ilma koostööta töövõtjatega ei saa tööturu seadusest head nahka. Seda rõhutavad ka kõik Euroopa Liidu dokumendid, kaasa arvatud detsembris alla kirjutatud Euroopa Põhiõiguste Harta, kus on lahti kirjutatud eraldi solidaarsuse peatükk.

Tänu tugevale sotsiaalsele koostööle ei toonud tööpuuduse vähenemine Taanis kaasa langust palkade tasemes, sest palgaläbirääkimistel jõuti kokkuleppele reaalpalkade kasvus mitte üle 2% aastas, mis võimaldas tagasi hoida inflatsiooni. Taani süsteemi suurimaks plussiks on nii see, et tööinimene tunneb ennast kõige turvalisemalt kogu Euroopas kui ka majanduse konkurentsivõimelisus. Aga selle esimeseks eelduseks on sotsiaalne dialoog.

 

Sotsiaaldemokraadid nõuavad töölepinguseaduse eelnõu tagasivõtmist

Sotsiaaldemokraatlik Erakond ei nõustu töötajate huve ja õigusi kahjustavate muudatustega tööseadustes ning võttis täna vastu avalduse uue töölepinguseaduse eelnõu kohta.Tänasest eelnõust kõlbab ainult pealkiri. „Odav töö ja allahinnatud töötajad ei tohi olla Eesti konkurentsieelis, “ ütles Ivari Padar SDE esimees ja rahandusminister. SDE teeb Sotsiaalministeeriumile ettepaneku saavutada kolmepoolsed kokkulepped koos tööandjate ja töötajate esindajatega töösuhete olulistes küsimustes. SDE volikogu nõustub seisukohaga, et Eesti konkurentsivõime tõstmiseks vajame uut kaasaegset töölepinguseadust. See peab valmima aga tööandjate ja ametiühingute koostöös ning olema igale töötajale arusaadav. Tuleb lähtuda euroopalikust „turvalise paindlikkuse” (flexicurity) põhimõttest, kus töötajate, tööandjate ja riigi õigused ja kohustused on tasakaalus. Tööandjale antakse küll suuremad vabadused, aga samas kindlustatakse tööta jäänud inimesele sissetulek ning koolitus või ümberõpe.

Töötajale tuleb tagada vajadusel uue töö leidmine ning turvatunne. Reformierakonna poolt välja käidud töölepinguseaduse eelnõu paraku sellist tasakaalu ei paku.

SDE volikogu teeb järgmised ettepanekud:

1. Me kutsume Sotsiaalministeeriumi üles kaasama tööandjad ja ametiühingud tööseadusandluse alaste olulistes kokkulepete saavutamiseks;

2. SDE nõuab töötuskindlustuse hüvitise määra tõstmist. 3000 kroonine keskmise töötuskindlustushüvis ei ole piisav sissetulek töö kaotanud isikule uue töö otsimise ajaks;

3. Mitmekordistada töötajate tööalase täiend- ja ümberõppe mahtu ja luua vastav üleriiklik ülikoole ja kutseharidusasutusi kaasav süsteem;

4. Vabastada tööandjad tasemeõpe erisoodustusmaksust;

5. Luua tingimused paindlike töövormide nagu osaajatöö, kaugtöö jmt.

rakendamiseks, et arvestada kaasaegse maailma töö iseloomu muutusi;

6. Anda suurem roll tööandjate ja ametiühingute kollektiivlepingutele.

Eesti tööseadusandlust saab muuta turvalise paindlikkuse suunas vaid siis, kui seadusandja usaldab tänasest enam töötajate ja tööandjate liitude vahelisi leppeid.