MUJALT: Person Entry
Pärast põgusat kohtumist Jaapaniga võib pahatihti jääda mulje, nagu oleks tegu ühiskonnaga, kus kõik alluvad vaikides grupile ning iseseisvat indiviidi ei eksisteerigi.
Tänaseks ligi aasta Tōkyōs elanuna ning töötanuna on pilt loomulikult palju kirevam. Müüt Jaapani kõikehõlmavast kollektivismist ning vagast korraarmastusest on sama liialdatud kui briti poissmeeste šovinistlik unelm, justkui oleksid kõik eesti tüdrukud blondid, suurte rindade ja siniste silmadega.
Ühelt poolt on nähtamatuist reeglitest tulvil Tōkyō kahtlemata turvalisemaid metropole maailmas. Ühistransport on nii täpne, et selle järgi võib kella õigeks keerata, kui just mõni harv maavärin või taifuun hilinemisi ei põhjusta. Lisaks läigib metroo puhtusest, kuigi iga päev loksub kilukarbina täis tuubitud vagunites tööle ja tagasi kuus miljonit reisijat. Taskuvargused ning pisikuritegevus on sisuliselt olematud ning kaklusi tuleb lausa tikutulega otsida ka pimedatelt kõrvaltänavatelt. Tõele vastavad linnalegendid, et metroosse või kohvikusse unustatud mobiiltelefoni või pangakaardi leiad kohast, kuhu selle paar tundi varem jätsid, sest lapsest saati reegleid treeninud jaapanlasele ei tule pähegi neid sealt näpata.
Teisalt tähendab ühiskondlikult turvalise heaolu kehtestamine üsna harjumatuid ning paiguti mõnekümne aasta tagust sovetielu meenutavaid protseduure. Näiteks uude korterisse kolides tuleb ennast kahe nädala sees kohalikus linnaosavalitsuses arvele võtta, maale sisenedes peab välismaalane jätma sõrmejäljed politsei üleriiklikku andmebaasi. Oma pead igal sammul kohatavate reeglite loogilisuse, ebaloogilisuse, õigluse või õiglusetuse üle juurdlemisega vaevata ei tasu, sest parema tulemuseni see Jaapanis ei vii, pigem vastupidi.
Hoia oma arvamus enda teada, ära vaidle vastu vanematele ega endast kõrgemal positsioonil isikutele ning hoia ennast võimalikult kaugel ametivõimudest, arvavad jaapanlased. Shikata ga nai (pole parata/ ei puutu minusse) on jaapanlase ütlus, mis ilmestab ühtviisi nii reeglite järgimist kui ühiskondlikku passiivsust kultiveerivat mõtteviisi. Kui on korra otsustatud või kehtestatud, siis las olla, vahet pole, sest süsteem minusse ei puutu.
Sellega, et tuumaenergia on halb, nõustub käesoleval Fukushima katastroofi järgsel ajal suurem osa jaapanlastest, aga laiemat ühiskondlikku diskussiooni pole tekkinud. Valitsus ja tuumakonglomeraat “ei puutu minusse”, mõtleb jaapanlane endamisi, kirub, et suvel on energia kokkuhoidmiseks keelatud õhukonditsioneeri kontoris alla 28 soojakraadi kasutada ning lastakse samal ajal öö läbi supermarketites tulesid põletada – aga küllap hakkama saab, kui reeglid seda nõuavad.
Eestlasel oleks ehk Jaapanilt õppida, kuidas ühise eesmärgi nimel ego ja erahuvid korraks kappi luku taha panna. Kuidas mugavama ja puhtama elu nimel burks bussis söömata, tänaval tüli norimata jätta. Samas – kuigi ehk püütakse ehitada ja toimivana hoida maailma kõige efektiivsemat heaoluühiskonda, ei ole ka Jaapani elukorraldus täiuslik ja isegi paljud jaapanlased ei suuda ega jaksa reeglite ja nõuete järgi elada. Välismaalastelt sõrmejälgede kogumine pole kuuldavasti viisa- ning korrarikkumiste avastamise arvu sugugi suurendanud, ehkki nii seadust kehtestades aastaid tagasi loodeti. Ka takerdub Tōkyōt läbival Chuo kiirliinil peaaegu iga päev mõnel liinil rongide liikumine ning sulnis naisehääl hoiatab ootamatu peatumise eest. “Person entry” on ingliskeelne eufemism rongi ette hüppamise kohta – kui ühiskonda ülal hoidvate reeglitega enam kohaneda ei jaksa.
**
Sten Saluveer on Tōkyō ülikoolis Jaapani filmitööstuse alast uurimistööd tegev magistrant ning Pimedate Ööde filmifestivali Aasia filmivaliku koostaja.
