Muusa kaisus ümber maailma
Sisukorra järgi otsustades on antoloogia väga
esinduslik, samas laiahaardeline. Kui palju sa selle kokkusaamiseks vaeva pidid
nägema? Millal see mõte tuli ja kuidas?
Raamat
pealkirjaga “Maailmarändur. Eesti rännuluule antoloogia”
sündis tegelikult ühe suurema töö kõrvalproduktina
– juba paar aastat olen nikerdanud kaheköitelise “Eesti
19.–20. sajandi reisikirjanduse antoloogia” kallal. Häid
reisijutu-tekste leidub nii palju, et valiku tegemine tekitas täieliku
frustratsiooni. Seda pinget püüdsingi luuleraamatu kokkupanemisega
maandada. Tänuväärset nõu olen saanud Sirje Oleskilt, kes
kirjutas raamatule järelsõna. Autoreid on umbes 100, luuletusi ligi
160. Alustame Kristjan Jaagu Riia-matkast ja lõpetame Andra Teede
Vladivostoki-unistustega.
Oled sa varasemaid sellelaadseid
kogumikke kasutanud?
Pole midagi asjalikku, mida kasutada.
“Maailmarändur” on killu haaval kokku kantud, aga materjali
oleks kindlasti teise samaväärse kogumiku jaoks veel. Tahan
rõhutada, et luuletaja ei pea reisiluuletuse kirjutamiseks tingimata
füüsiliselt reisima, häid rännusalme võib kirjutada
ka Tartus Purde tänavas.
Ärkamisaegsed neli teksti (Veske, Kunder, Haava ja Grenzstein)
järjest on võõrsil olemise kohta väga pessimistlikud.
Samas esineb palju 1950–60ndate hurraapatriotismi “maailm läbi
lauluga” ja “kõikjal sõpru leian ma” vaimus.
Kuidas eri aegadel reisimisse üldse ja teatud konkreetsetesse
sihtpunktidesse on suhtutud?
Suitsust ja Semperist alates muutus
eesti rännuluule “normaalseks” – ei õhatud enam
armsa isamaja (Speek) ega kaugete soome vendade (Koidula, Reinvald)
järele. See normaalsus kadus mõistagi nõukogude
okupatsiooniga, mil tekkis loendamatult pugejalikku rämps-rännuluulet
(Vaarandi, Kaal, Parve, Raud, Hiir). Nõukogude ajal oli peotäis
kirjanikke, kel oli privileeg aeg-ajalt päris välismail käia.
Kahjuks vaid mõned üksikud (Juhan Smuul) on neist käikudest
suutnud toota üle aegade kestvat kauniskirjandust.
Vabanemisjärgsest ajast on üks erinevus reisijuttude ja -luuletuste
vahel. Kui ajalehtedes kirjutanud jutumehed avastasid raudeesriidetagust
maailma enamasti ammuli sui – oih! ja aih! –, siis luuletajad olid
sellega vaimses mõttes ammugi tuttavad ja füüsiline
kokkupuude ei tekitanud teab mis üllatust.
Üks
seaduspära on veel see, et tihti on reisi(luuletuste) kaaslaseks
kärakas.
Kas on maid, kuhu luuletavad
eestlased veel sattunud pole ja seetõttu antoloogiasse valgeid laike
jätsid? Kus on liiga palju käidud ja luuletatud, nii et raske oli
valikut teha?
Lõuna-Ameerika on päris tühi,
Aasias suured augud sees. Nõukogude ajal pakkus eesti poeetidele palju
eksootikat Kesk-Aasia ja Kaukaasia, neist piirkondadest on salme rohkem, kui
oleksin osanud aimata. Tase aga väga erinev, on Kesamaa ja Kaalep, Kaal ja
Hainsalu.
Kas tekkis huvitavaid paralleele ammuste
rännumuljete ja tänapäeva olukorra vahel? (See küsimus
tekkis mul pealkirja “Äike Thbilisis” lugedes.)
Luuletusi valides ma tänapäevastele seostele ei mõelnud.
Nüüd vaatan, et islami-teemat on põnevalt palju.
Üsna kummaline on “ühte patta” panna Peeter
Jakobsoni “Eesti sõduri surm Bulgaarias” ja Villu Tamme
“Eesti-Soome toru”. Võid sa veel selliseid antagonistlikke
või veidraid tendentse v
älja tuua? Tegi see vahel nalja ka?
Nalja on
rännuluuletustes tihti kõvasti. Aga on ka üldse mitte
naljakaid võrdlusi. Sisuliselt seisavad kõrvuti kommunisti ja
kommunismiohvrite luuletused Siberist. Üks poeet laulab Kasahstani
uudismaast, teine kõneleb sunnitöölise ängist Kasahstani
söekaevanduses.
Kus eestlane end
luuletuste järgi otsustades eriti hästi tunneb? Kus eriti
halvasti?
Euroopa kultuuriruumis liigume muidugi üsna vabalt
– saadame Austria aristokraate nahhui (Afanasjev), räägime
Sokratese (Barbarus), Giorgio Caproni (Ploom) ja Rooma paavstidega (Hirv).
Aafrika ja neegrid tekitavad võõristust kõigile, Juhan
Liivist Veiko Märkani.
Kas sa
lähtusid pigem võimalikult laiast geograafilisest haardest
või kunstilisest tasemest?
Ei salga, tegin ehk
tõesti eksootiliste maade puhul mõningaid kompromisse kunstilise
taseme osas. Ka võtsin täie teadvuse juures raamatusse luuletusi ja
autoreid, kes pigem peaksid seisma moraalses ja esteetilises häbipostis.
Aga antoloogia kui selline peabki esindama võimalikult laia ajalist ja
esteetilist diapasooni.
Mida sealt raamatust
veel huvitavat teada saab? (See küsimus tekkis mul pealkirja “Kuidas
valmistatakse pilaffi Turkmeenia moodi” lugedes.) Mis seal Irkutskis
Dzeržinski tänav 60 asub?
Irkutski kohta väike vihje:
dekabrist Trubetskoi ja poliitvang Kross.
Usun, et sellest raamatust saab
maailma kohta päris palju kummalisi asju teada, näiteks et
Helsingör algab langenud tüdrukutest (Hannes Varblane). Saab teada ka
seltskondlikult olulist – kus oksendas Hasso Krull ja kui palju Contral
reisiraha on. On ka asju, mida sest raamatust teada ei saa. Kahjuks ei oska
isegi kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv vastata
küsimusele, kuidas avada Ameerikas peekonipakki.