Ärkamisaegsed neli teksti (Veske, Kunder, Haava ja Grenzstein) järjest on võõrsil olemise kohta väga pessimistlikud. Samas esineb palju 1950–60ndate hurraapatriotismi “maailm läbi lauluga” ja “kõikjal sõpru leian ma” vaimus. Kuidas eri aegadel reisimisse üldse ja teatud konkreetsetesse sihtpunktidesse on suhtutud?

Suitsust ja Semperist alates muutus eesti rännuluule “normaalseks” – ei õhatud enam armsa isamaja (Speek) ega kaugete soome vendade (Koidula, Reinvald) järele. See normaalsus kadus mõistagi nõukogude okupatsiooniga, mil tekkis loendamatult pugejalikku rämps-rännuluulet (Vaarandi, Kaal, Parve, Raud, Hiir). Nõukogude ajal oli peotäis kirjanikke, kel oli privileeg aeg-ajalt päris välismail käia. Kahjuks vaid mõned üksikud (Juhan Smuul) on neist käikudest suutnud toota üle aegade kestvat kauniskirjandust.

Vabanemisjärgsest ajast on üks erinevus reisijuttude ja -luuletuste vahel. Kui ajalehtedes kirjutanud jutumehed avastasid raudeesriidetagust maailma enamasti ammuli sui – oih! ja aih! –, siis luuletajad olid sellega vaimses mõttes ammugi tuttavad ja füüsiline kokku­puude ei tekitanud teab mis üllatust.

Üks seaduspära on veel see, et tihti on reisi(luuletuste) kaaslaseks kärakas.


Kas on maid, kuhu luuletavad eestlased veel sattunud pole ja seetõttu antoloogiasse valgeid laike jätsid? Kus on liiga palju käidud ja luuletatud, nii et raske oli valikut teha?
Lõuna-Ameerika on päris tühi, Aasias suured augud sees. Nõukogude ajal pakkus eesti poeetidele palju eksootikat Kesk-Aasia ja Kaukaasia, neist piirkondadest on salme rohkem, kui oleksin osanud aimata. Tase aga väga erinev, on Kesamaa ja Kaalep, Kaal ja Hainsalu.

Kas tekkis huvitavaid paralleele ammuste rännumuljete ja tänapäeva olukorra vahel? (See küsimus tekkis mul pealkirja “Äike Thbilisis” lugedes.)
Luuletusi valides ma tänapäevastele seostele ei mõelnud. Nüüd vaatan, et islami-teemat on põnevalt palju.

Üsna kummaline on “ühte patta” panna Peeter Jakobsoni “Eesti sõduri surm Bulgaarias” ja Villu Tamme “Eesti-Soome toru”. Võid sa veel selliseid antagonistlikke või veidraid tendentse v älja tuua? Tegi see vahel nalja ka?
Nalja on rännuluuletustes tihti kõvasti. Aga on ka üldse mitte naljakaid võrdlusi. Sisuliselt seisavad kõrvuti kommunisti ja kommunismiohvrite luuletused Siberist. Üks poeet laulab Kasahstani uudismaast, teine kõneleb sunnitöölise ängist Kasahstani söekaevanduses.


Kus eestlane end luuletuste järgi otsustades eriti hästi tunneb? Kus eriti halvasti?
Euroopa kultuuriruumis liigume muidugi üsna vabalt – saadame Austria aristokraate nahhui (Afanasjev), räägime Sokratese (Barbarus), Giorgio Caproni (Ploom) ja Rooma paavstidega (Hirv). Aafrika ja neegrid tekitavad võõristust kõigile, Juhan Liivist Veiko Märkani.


Kas sa lähtusid pigem võimalikult laiast geograafilisest haardest või kunstilisest tasemest?
Ei salga, tegin ehk tõesti eksootiliste maade puhul mõningaid kompromisse kunstilise taseme osas. Ka võtsin täie teadvuse juures raamatusse luuletusi ja autoreid, kes pigem peaksid seisma moraalses ja esteetilises häbipostis. Aga antoloogia kui selline peabki esindama võimalikult laia ajalist ja esteetilist diapasooni.


Mida sealt raamatust veel huvitavat teada saab? (See küsimus tekkis mul pealkirja “Kuidas valmistatakse pilaffi Turkmeenia moodi” lugedes.) Mis seal Irkutskis Dzeržinski tänav 60 asub?

Irkutski kohta väike vihje: dekabrist Trubetskoi ja poliitvang Kross.
Usun, et sellest raamatust saab maailma kohta päris palju kummalisi asju teada, näiteks et Helsingör algab langenud tüdrukutest (Hannes Varblane). Saab teada ka seltskondlikult olulist – kus oksendas Hasso Krull ja kui palju Contral reisiraha on. On ka asju, mida sest raamatust teada ei saa. Kahjuks ei oska isegi kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv vastata küsimusele, kuidas avada Ameerikas peekonipakki.