Eestis tähistati seda päeva riikliku tähtpäevana peaaegu kogu nõukogude aja vältel. Siis tähendas see koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis ning kindlasti palju lilli ja kaarte, torte ja kooke. Nagu vanade kevadtalviste naistepühade puhul, oli ideaaliks, et naiste töö teevad sel päeval mehed. Paljude mälestustes oli see päev helgemast helgem, oodatud ja ärev päev.

Eestis oli naistepäev viimati riigipüha 1990. aastal. Kui eelmisel aastakümnendil suhtuti naistepäeva pila ja paroodiaga, siis selle lõpus muutus päev uuesti aktuaalseks. Taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ning ühiselt midagi pidulikumat ette võtta. 2001. aastal üritasid poliitikud seda uuesti riigipühaks kuulutada, kuid eelnõu lükati napi häälteenamusega tagasi.

Praegu on arvamusi selle kohta, kas see tuleks uuesti riigipühaks kuulutada või mitte, seinast seina. Valik arvamusi Eesti Ekspressi kiirküsitlusest:

  • „Jeerum... vaba päev võiks küll olla. Võtaks mehel käest kinni ja läheks kohvikusse. Miks ka mitte? Talvest väsinud, vaba päev kulub ikka ära." (naine)
  • „Ei peaks - sellest midagi paremaks (pidulikumaks, laiemaid masse haaravaks) ei muutuks. Võibolla lillehinnad kõrgemaks :)" (naine)
  • „Ei, sest Eestis on riigipühi piisavalt." (mees)
  • „Võiks olla, kui antaks puhkepäevaks. Vaata leedukate kalendrit - neil on nii, et kui püha langeb nädalavahetusele, siis saavad tööpäevadest need tagasi." (naine)
  • "Võiks anda ainult naistele vabaks päevaks. Meestele võiks siis meestepäeva vabaks anda." (mees)

Ent üks asi sai kindlalt selgeks - ainult naistele ei tohiks seda päeva vabaks päevaks kuulutada, sest:

  • „Võiks küll ainult naistele, nad saaks meestest kah puhata." (mees)
  • „Ma arvan, et naistel üksi on igav puhata." (naine)
  • „Siis istu kodus ja vaarita perele. Ei viitsi." (naine)
  • „Ja kuidas saab mees oma naist sel päeval kätel kanda, kui ta peab tööl olema?" (naine)

Delfi Naisteleht kirjutab, et nii mõnigi end „kaasaegseks" pidav naine üritab jätta muljet, et tema jaoks on kõik päevad „naistepäevad". „Aga naine ei ole loodud nagu mees. Naine soovib ja peabki end sisimas tundma naisena, „õrnema soo" esindajana. See on naise hinge kosutav teadmine, et teda peetakse tõesti õrnemaks, et temasse suhtutakse just seetõttu hellitava lugupidamisega. Ja see ei ole mitte üks raas seksistik!" kirjutab Leili Järv.

 

Mida arvad Sina?

 

Allikad:

Naistepäeva ajalugu

  • Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise algust on seostatud USA 1848. aasta reformidega, kui naised said mitmeid õigusi ja vabadusi. Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, kui New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi. Täiesti juhuslikult puhkenud tulekahjus hukkus tookord 129 naist.
  • 1909. aastal tegi Rosa Luxemburg ettepaneku selle (või ka mõlema nimetatud) juhtumi meenutamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana. Rahvusvahelise Naistesekretariaadi esinaine Clara Zetkin soovitas tähistada naistepäeva 1910. aastal Kopenhaagenis II rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil.
  • 1911. aastal tähistati naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis, mõni aasta hiljem ka Venemaal.
  • Naistepäev integreeriti uue ja neutraalse pühana 1930ndail Nõukogude Liidus tähistatavate pühade hulka ja peagi algas selle äge politiseerimine. Algas emarolli väärtustamine ja emakangelaste kujundamine - Venemaal kujunes kiiresti välja tõeline emakultus. Aga ega ainult seal - Teise maailmasõja eel ja ajal oli emadus hinnatud muudeski riikides ja samasugune propaganda käivitatud näiteks Saksamaal.
  • Mullu seostas Euroopa Parlament 8. märtsi naiste õiguste komisjoni poolt samal päeval korraldatud seminariga, millest osavõtnud isikud ütlesid, et Euroopa Liit peab näitama sundprostitutsioonile punast kaarti ning võitlema seksuaalteenuste eesmärgiga inimkaubanduse vastu.