Nende vanalinn
Sõitsin möödunud aastal Londonis bussiekskursioonil. Giid pajatas majadest ja väljakutest ning tõdes lõpuks, et hiljuti ilmunud ka uurimus, kellele kuulub Briti pealinn. Vastus oli väga igav. Suuremad omanikud on pangad, kindlustusseltsid ja pensionifondid.
Niisama triviaalne tundub tänase Ekspressi tõdemus, et Tallinna kuulus ja uhke vanalinn pole kunagi päriselt eestlaste oma olnud. Ega ole praegugi. Seal toimetavad üksikud kohalikud haid, mingid advokaatide anonüümsed kliendid. Suur hulk tuntud majade uusi omanikke ja mänedžere pärineb Itaaliast. Enamasti ütlevad need nimed meile sama palju, kui mõne makaronivesterni näitlejate loetelu.
Kellele selle eest aitäh peab ütlema? Tõenäoliselt muidugi Ernesto Preatonile, kes 1990. aastate keskel lõunaeurooplaste jaoks Eestit avastas. Õigupoolest on aitäh siiski itaallaste endi öelda, sest vaevalt on Raekoja platsi lähised kinnistud neile ühed jubedad kahjumimootorid.
Ja mis vahet seal keskmise Eesti inimese jaoks ongi, kas Kolm õde või Jegorowi maja on parajasti kohaliku või meretaguse rikkuri käes. Ära nad seda viia ei saa. Tavaeestlase laeks vanalinnas jääb seal korterit omada, ning seegi on kättesaadav vaid üpris vähestele. Kas eriti jõukatele, või keskmiselt hästi teenivaile fanaatikuile, kes on valmis just seal elamise nimel muud väikekodanlikud mugavused unustama.
Paljud on märganud, et nende liikumistrajektoor ei vii vanalinna enam sugugi nii sageli, kui näiteks nõukogude ajal. Siis oli vaja minna vanalinna poodi. Raekoja platsile plaadikauplusse ja paar sammu edasi Rekordisse. Tallinna kesklinn tähendaski vanalinna, pärast Viru ja Kaubamaja polnud nagu enam midagi.
Olukord on tundmatuseni muutunud. Nime poolest on ju näiteks Viru tänav ka täna tähtis Tallinna kaubatänav, kuid keskmisel eestlasel pole seal suurt miskit peale hakata. Masside kaubakeskused on ammu mujale kolinud. Näiteks Demini kaubamajas tegutseva kaubandusfirma Dama Est OÜ (taas itaallased) aastaaruanne kurdab "Kuna Paul & Shark kaupluse kliendid on peamiselt turistid, siis müük on väga ebastabiilne ja hooajaline".
Võiks ju nüüd hädaldada ja kaevelda, et oleme oma suured ajaloolised väärtused maha parseldanud, et Tallinna vanalinn kuulub üha enam välismaalastele ja turistidele kui meile. Kuid me ometi tahame, et Eestisse tuleks palju turiste ja nad siia raha jätaksid. Kusagil nad ju peavad ka Tallinnas käima ja olema. Ning vähemalt mind huvitab mõnd vana maja vaadates omaniku nimest hulga rohkem, kas seda maja peetakse korras, kas seal on elu sees, või laguneb maja ajahamba käes pöördumatult.
