Noored autorid ogalike ja kasside stiihias
Massiaru on muidugi vähe öeldud. Tegelikult toimus seminar “Lätete pääl VII” 7.-9. juulini Kääras Inno Tähismaa ja Irja Vaheri suvekodus, täielikus pärapõrgus keset metsi, kus on üksnes Läti mobiililevi ning mereni üle 10 km. Piirini oli õuest vaid 200 meetrit, aga kõrvetava kuumuse tõttu jõudsid vähesed selle maa läbida.
Kultuurkapitali lihapotid olid Vahur Afanasjevi käes, kes jõudis kohale laupäeva pärastlõunaks. Seni polnud autoritel midagi paremat teha, kui juua taimeteed ilusatest kollastest ja punastest tassidest logoga “Kroonika – uudishimu pole patt” ning mängida kahe kutsika, Hiire ja Hülgega, ning aevastava kassipoja Villiga, kes kõik on siia jõudnud Pärnu loomade varjupaigast.
Nõnda oli vältimatu, et kuni päevakuumuse lõpuni veetis suurem osa noori ja keskealisi autoreid seminari Kabli ja Treimani randades kaelani vees.
Indrek Särje andmetel on Kabli rand Eesti kultuuriloos jäädvustatud kokkutulekupaigana, kus 1960ndate noor humanitaarintelligents eesotsas Marju Lauristini ja Arvo Valtoniga maailmaprobleemidesse süüvis. Tänaseks polnud sellest vaimsusest midagi järgi, see-eest vedelesid veepiiril tuhanded väikesed, aga väga teravad ogalikud. Noor autor, kes kord ogaliku peale astus, teist korda enam ei tahtnud.
Nii et kui Marju Kõivupuu on nimetanud Kaika suveülikoolide õhkkonda “rohukõrs suus filosofeerimiseks”, siis “Lätete pääl VII” oli “ogalik tallas filosofeerimine”.
Rannas tehti muudki. Hasso Krull jõi veini, Hedda Maurer ehitas liivast lossi. Noorte autorite ampluaa on ikka pagana erinev.
Õhtuti, üürikesel vahemikul kuumuse ja jalgpalli MMi vaatamise vahel jõuti ära pidada ka kenake hulk loenguid, vaadata filmi ja teatrietendust. Kõigeks selleks sobis suurepäraselt värskest heinast tulvil suur küün.
Vahur Afanasjevi film “Tuvid – nuhtlus või needus” tõestas lihtsate, kuid meeldejäävate argumentide abil, et tuvid on nii nuhtlus kui needus. Kivisildniku näidendist “Tahan tappa ja põletada” autori ettekandes mäletan ennekõike teist vaatust, kus ta rääkis oma kellast ning lasi selle publiku hulgas ringi käia. Esimest vaatust ehk nuga ei saagi mäletada, sest Kivisildniku nuga kadus enne etendust ära. Näidendi kontseptsioon seisnes autori sõnul selles, et asjad jõuavad publikule alati paremini kohale kui mõtted või ideed.
Ettekannetest tekitas kõige rohkem elutervet kaasaelamist Ervin Õunapuu “Riigipöörajate vastu”, mille esitas Triin Ploom. Kuna Eesti seadusandlus ei rakenda karistuste liitmist, siis peaks iga usupropageerija püstiõnnelik olema – ettekandes tsiteeritud kriminaalkoodeksi sätete kohaselt ta suurt üle kümne aasta türmi ei tohiks saada.
Priit Salumaa loeng blogimise ja trükiajakirjanduse tulevikust ennustas seljavõitu esimesele. Milles pärast eesti ajakirjanduse lõplikku pullerisustamist ju keegi ei kahtlegi.
Aarne Rubeni “Mida luges Joosep Toots?” võttis “Kevade” põhjal kokku 19. sajandi lõpu keskmise silmaringiga koolipoisi lugemisvara “Ameerika metsadest” lehtveisini.
Kohal mittekäinute jaoks kõige lihtsamalt kirjeldatava ettekande pidas Jaan Pehk, kes mängis lihtsalt järjest maha ansambli Köök lood ning ütles iga laulu ette ainult “järgmine laul on...”
Kunstirahvast esitasid kõige meeldejäävamalt esimese õhtu DJ Kiwa ning Albert Gulk. Viimane lahkus Saksamaa-Portugali mängu ajal vaid seitsmeks minutiks teleka eest tualetti, ning oh seda kirumist siis, kui selle aja jooksul seis 0:0 oli muutunud 2:0ks. Ebatsensuursed väljendused lõppesid alles siis, kui Schweinsteiger kolmanda lõi.
Kõige huvitavamad olid muidugi kuluaarijutud. Irja rääkis, kuidas juba viis aastat imestatakse, et ta enam prokurör pole. Contra rääkis, kuidas juba seitse aastat imestatakse, et ta enam postiljon pole.
Kadri Kõusaar rääkis ropu anekdoodi porutšik Rževskist.
Priit Salumaa rääkis Merca militaar-anekdoodi, mis kannatab ka trükimusta.
Jalgpalli MM kolmanda koha ja finaali ühisvaatamine on muuseas “Lätete pääl” kaunis traditsioon. Sama toimus juba esimesel seminaril 1998 Ülo Tootseni suvekodus Rõuges. Kummaline mõeldagi, kui palju toonane seltskond tänavusega kattus.
Öösiti polnud uni hea. Puud Läti piiri taga kohisesid ähvardavalt ning ettekandejärg oli jõudnud suure musta kõutsi Pantri (samuti varjupaigast) kätte.
Lahkumine, nagu ikka, oli kurb. Esmapäeva hommikul seisid mahajäetud õuel veel vaid neli musketäri: Aapo Ilves, Contra, Pehk ning Aramis.
Nendestki oli viimane üsna otsakorral.
Merca militaaranekdoot Priit Salumaa esituses, pärineb tõsielust:
USA armee eriüksuslased, kõrbe ja džungli kõige metsikumate ja mürgisemate loomadega vastamisi seisnud mehed tulevad Eestisse, kohalike sõduritega ühisõppust pidama. Siinsed tingimused tunduvad neile lihtsad. Kõige hirmsam loom on rästik, aga see jätab mehed täiesti külmaks. Jõuab siis esimene džiip jõekese äärde, kuhu koprad on tammi ehitanud. Ameeriklased märkavad suuri puid, mis maha saetud ning kännud otstest pliiatsikujuliseks teritatud. Mõistagi tahavad nad teada, mis siin juhtunud on?
Keegi eestlastest ei tea, kuidas on inglise keeles “kobras”. Püüavad siis teistmoodi seletada:
“Näm-näm-näm-animal!”
Hetkega olid kõik ameeriklased autos ning uksed kõvasti kinni.
