Ohtlikud loorberid
Kujutage ette, et Kanada tilluke provints Nova Scotia otsustab
korraga võitlema hakata Ameerika Ühendriikides leviva arvamuse
vastu, et Nova Scotia on üks mahajäänud ja metsik piirkond.
Arvamus võtab maad ka piirkonna USA-meelsete elanike hulgas. Nova Scotia
on Eestiga hästi võrreldav – pindala 55 284 ruutkilomeetrit,
rahvaarv üks miljon ning asub maailma serval mere ääres nagu
Eestigi.
Pealinnas Halifaxis arutatakse, mida ette võtta.
Teeks telekanali? Kui anda koduprovintsi kohta õiget infot, siis
peaks see mõju avaldama. Kuid telekanali tegemine on väga kallis.
Uudiseid ju jõuab teha, aga Ühendriikide
meelelahutustööstusega võidelda on täiesti lootusetu.
Teeks hoopis veebisaidi? Tänapäeva noored on
internetipõlvkond, istuvad kogu aeg arvuti taga, delfi.ns.ca ja
rate.ns.ca nina all lahti, vahivad pilte ja kommenteerivad. Ja palju odavam on
ka. Öeldud, tehtud! Veebisait püsti nagu naksti.
Aga
televisioon? Jah, teeme, aga mitte lihtsalt niisama. Tuleb teha
multikultuuriline, üldhuvidega kanal, mida vaataksid need USA-meelsed, kes
Nova Scotias elavad. See muidugi võtab paar aastakest aega, aga kaua
tehtud – kaunikene.
Ärgu pahandagu ei Kanada ega
Ühendriigid. Neil on kõik korras. Kasutasin neid vaid selleks, et
tuua võrdlust Eesti ja Venemaa vahelise olukorra kohta. Kogu meie
kohalik arutelu veebisaitide ja multikultuurse telekanaliga ETV 2 edu
saavutamise üle venekeelsete elanike harimisel, Vene propaganda
mõjuväljast väljatoomisel või kas või selle
tibatillukesel võngutamisel on paljas enesepett. Selle taustal on palju
suurem enesepett arvata, et oht on möödas. Olen hästi
informeeritud allikatest kuulnud, et Eesti valitsuses on pärast
pronksiööd levinud võidukas ja enesega rahulolev meeleolu ning
arvamus, et rünnak on tagasi löödud ja oht kadunud. Kuid
signaalid välismaalt räägivad hoopis muud.
Tahan
tähelepanu juhtida kolmele asjale: et Venemaa propaganda Eestist
väikese vastiku (natsi)riigi mulje loomisel hakkab pikapeale vilja kandma;
et Euroopa Liidu usalduskrediit Eestile ei ole igavene; et Ameerika
Ühendriikides hakkab tekkima arvamus, mille järgi NATO (ja USA)
ei tohi mingi pisikese Eesti pärast tuumariigi Venemaaga konflikti
sattuda.
USA presidentide nõunik Pat Buchanan ütles
otse välja: “Arvamus, et Venemaa sissetungile ühte Balti riiki
peaks USA vastama sõjakuulutusega või mis tahes rünnakuga
tuhandeid tuumarelvi omavale riigile, on olemuselt hullumeelne.” USAs
asuva Cato instituudi viitsepresident, julgeoleku- ja välispoliitika
ekspert Ted Galen Carpenter kirjutas nädal tagasi nii: “Igal juhul
poleks Ameerika Ühendriigid pidanud kunagi võtma sõjalisi
kohustusi Balti riikide ees. See on ohtlik kohustus ning Ühendriigid
peavad end sellest vabastama.” (Sama Cato instituut andis muide Mart
Laarile Milton Friedmani preemia.)
Kuid selline see Real-Politik
juba on. Riikidel pole sõpru, on vaid huvid. Vaatan
küll hoolega, kuid ma ei näe, et valitsus püüaks
aktiivselt tegelda venekeelsete elanike hõlvamisega, Euroopa- ja
USA-suunaliste suhete silumisega või tekkinud ühistunde
rakendamisega tuleviku kindlustamiseks.
Võib-olla midagi
kusagil tehakse, kuid seda ei arutata avalikult ega vahendata üldsusele.
Kas masside ilu peitub vaid geomeetrias?