Kui viis aastat tagasi riigikogu valimistel roheliste erakond avalikust pildist kaduma läks, ei osanud eriti keegi selle üle kurvastust tunda. Nii võõral kui ka omal jõul oli erakonna maine publiku silmis määritud. Kas põhjusega või ilma, pole enam oluline – selline oli poliitilise võitluse tagajärg. Konkurendid jagasid künnise alla kukkunud roheliste mandaadid rõõmuga omavahel ära. Et nii raha kui ka ideede ja liikmeskonna poolest hätta jäänud rohelised ka neli aastat hiljem (2015) valimistel tulemust ei saavutanud, võiks oletada, et Eesti poliitiline maastik ei vajagi rohelisi vaateid. Või siis on traditsioonilised roheliste teemad kõigi muude erakondade programmides piisavalt esindatud ja niši­partei ei lisaks pildile midagi. Omal ajal armastasid seda viimast väidet eriti rõhutada rahvaliitlased, kuid keskkonnasõbralikkus sõnades on ikka olnud tunnuslik ka sotsiaaldemokraatidele ja ajuti isegi Reformierakonnale. Jüri Ratase laager Keskerakonnaski tallas usinalt rohelistel pedaalidel (näiteks olgu Euroopa rohelise pealinna initsiatiiv Tallinnas).