Olnu on ikka veel täna
Maikuus toimus Viinis üks eesti kirjanduse jaoks oluline sündmus. Nimelt anti Viini ülikooli aulas 5. mail Tartu kirjanikule Ene Mihkelsonile üle rahvusvaheline Herderi preemia, mille väljaandmist toetab Hamburgis asuv Alfred Toepferi Fond. Preemiat on välja antud alates 1964. aastast Ida-Euroopa kultuuriliste saavutuste eest seitsmel alal, kusjuures iga laureaat saab õiguse nimetada oma erialal stipendiaat üheks aastaks mõne Viini kõrgkooli juurde.
Ida-Euroopasse kuuluvaiks loeb auhinna Saksa ja Austria ülikoolide õpetlastest koosnev kuratoorium Viini ülikooli rektori nõuandval juhtimisel regiooni Tšehhist Kreeka ja Ukrainani, kuid Venemaa välja arvatud. Balti ja teised endised N Liidu riigid on enesestmõistetavalt nende hulka jõudnud alles pärast taasiseseisvumist ja varem on meilt selle au osalisteks saanud Arvo Pärt (2000), kirjandusteadlasena Jaan Undusk (1995) ja ainsa kirjanikuna muidugi Jaan Kross (1997). Teised tuntumad Herderi preemia laureaadid on olnud poolakatest esteetik Roman Ingarden, luuletaja Zbigniew Herbert ja filmirežissöör Andrzej Wajda, ungari luuletaja Sándor Csoóri ja tšehhi kirjanik Milan Kundera, kes pälvis preemia aastal 2000 sellele vaatamata, et ta pärast 1968. aastat resideerub Pariisis ja kirjutab prantsuse keeles.
Valik preemia sõelal on seega tihe, poliitkorrektset rotatsiooni ei toimu, grafomaanide ja muud masti avantüristide tulv omal algatusel võistlema ei pääse. Herderi preemia laureaate on nelja aastakümne jooksul tekkinud auväärne loojate seltskond. Ene Mihkelsoni arvamine nende hulka saab eesti kirjanduse süvasõpru üksnes rõõmustada. Hüüdja häält võetakse kuulda ja ka emakeeles loodud kirjandus levib üle rahvuse piiride.
Mihkelsoni loomingu väärtuste ülesleidmine saksa ja ehk ka muukeelsete tõlgete põhjal veenab, et pole tema looming ühti nii hermeetiline ja endassesuletud “matsipõhine” (kui viidata siin tema romaani “Matsi põhi” pealkirjale), nagu varem mõned valvsad ametnikud ja hiljem pikantse hõlplektüüriga harjunud kodumaise kriitika laiskloomad on arvanud. Hea kirjandus ulatub ühtaegu kompama nii rahvuslikke kui ka üldinimlikke väärtusi, ja kui isikupärast maailmanägemist vahendatakse algupärase poeetika võtete abil, võib loota väärilist tähelepanu ka kodutanumast kaugemal.
See tunnustus otsekui leevendab Mihkelsoni romaanis “Ahasveeruse uni” väljendatud ajaloolise lõhestatuse traagikat ja skepsist: “Saja-aastane reetmiste lugu, mõtlesin. Kadumine perekondade kaupa – üks vend ühel pool, teine teisel pool rindejoont –, sest Eesti on väike maa, eestlasi alla miljoni. Selles keeles kuulsaks ei saa, see keel on elu ja surma kehaliseks muutunud piir.”
Ene Mihkelson avaldas oma esimesed luuletused 1967. aastal, mis määrab ka tema vaimuläheduse tolle kümnendi teistele debütantidele, kuid esikkogu “Selle talve laused” sai ilmuda alles 1978. Tänaseks on tema sulest trükimusta jõudnud 12 luuleraamatut, kriitikakogumik, novellikogu “Surma sünnipäev” ja viis mahukamat proosateost. Kodumaist tunnustust on jagunud nii Mihkelsoni luulele kui proosale: romaan “Matsi põhi” sai 1983 “Loomingu” aastapreemia ja “Ahasveeruse uni” 2001 Eesti Kultuurkapitali oma, kaks korda on tema luulekogu tunnistatud aasta parimaks (“Võimalus õunast loobuda” 1990 ja “Hüüdja hääl” 1995), kahekordse Juhan Liivi luuleauhinna laureaadina (1994 ja 1999) pälvis ta teise Kalju Lepiku valikuna, vaid kuu aega enne suure pagulasluuletaja surma – seik, mis justkui kätkeks eneses klassiku vaimset testamenti ja viimset käepigistust.
Kui tänapäeval sildistatakse iga esikteose autor kohe luuletajaks või kirjanikuks, siis õigupoolest võiks ka Ene Mihkelsoni ennast näha klassiku staatuses, kelle väärikalt kaalutud uusi teoseid pikisilmi oodatakse. Kirjandusteadlasi on Mihkelsoni looming igatahes inspireerinud, parimaks näiteks Arne Merilai koostatud pühendusteos “Päevad on laused” (2005), mis sobib sissejuhatuseks Mihkelsoni loomingusse ja sisaldab ka pikema usutluse muidu intervjuudest hoiduva kirjanikuga. Klassiku staatuse all aga mõtlen kas või seda, et Mihkelsoni luule ja proosalooming on tegelikult palju hõlpsamini omaks tuntav, kui lugeda seda ühelt poolt omamaise koolikirjanduse ja ajalooõpetuse võtmes: siin kõlavad kaasa nii Juhan Liiv ja Henrik Visnapuu kui ka Eduard Vilde ja Juhan Viiding.
Nagu kunagi öelnud Paul-Eerik Rummo Juhan Liivi kohta ja tema järel Viivi Luik Paul-Eerikust endast, nii mõtlen ka Mihkelsonist ja tema äratuntavalt vihjeterohkest loomingust sõnadega – tema on ju meie. Teiselt poolt teevad piibellikud ja müütilised motiivid selle lähedasemaks ka võõrkeelseile lugejaile. Mitte asjata ei ole teda võrreldud näiteks Christa Wolfi ja Toni Morrissoniga või siis tema luule nägemuslikkusele leitud lähedust Pieter Bruegheli ja Hieronymos Boschi maalidest.
Mihkelsoni fragmentaarne, tavaarusaamadest siirdeisse, paradoksidesse ja vihjetesse hälbiv luule ning juurdlevatest sisekõnedest ja mitmehäälsusest tulvil proosa täiendavad teineteist. Dokumentaalainese töötlemine kunstiks suubub mõlemas žanris ühtsesse stiili, mis väljendab ajaloo, kollektiivse mälu ja alateadvuse vastuolulist põimumist ja liibumist. “Mitu elulugu olen rääkinud, mitu suguvõsa kuulajaisse sisendanud, kui ükski neist oleks õige, oleksin kadunud, valitseks see suguvõsa, see mina, kelle aeg on tänaseks valmis,” ütleb kirjanik ühes oma luuletuses. Tõde selgubki üksnes dialoogides, mitmikkõnedes, erinevate häälte kuuldavõtus, kui üldse. Päritolu, suguvõsa, kestmine, baltisakslus ja metsavendlus, reetmine ja eneseksjäämine, mälu ja kehalised pained, kollektiivses alateadvuses elavad zombid, aeg ja ajalugu – need on peamised märksõnad, mille ümber ehitub Mihkelsoni loomingu karkass.
Tema looming on kui seiklus keeles, maailma teadlik tunnetamine keele abil, sõnade ja nimetuste otsimine asjade ja sündmuste olemasolusse jäädvustamisel. Ja mitte viimases järjekorras eri ajastute painete hõõrdumisest tekkivad pinged. Mihkelson näitab kujukalt, et miski pole kadunud jälgi jätmata ja minevik elab meiega koos. Olnu on ikka veel täna. Pronkssõduri ümber Tõnismäel toimuv on selle sobivaks näiteks meie “reaalajas”.
Üks Mihkelsoni varasemaid luuletusi kuulutab prohvetliku selgusega:
“Meie kirjutame luuletusi hõredale õhule
tihendame aega plahvatavaks tombuks
Tõelikkus roostetab läbi me puuride varvad.”
Viimase kümnekonna aasta jooksul on mulle ikka tundunud, et Mihkelsoni looming täidab eesti kirjanduses praegu umbes niisugust rolli nagu 1970. ja 1980. aastail Hando Runneli luule. Siis oli vaja salamisi, viipekeeles kõneldes rahvuslikku vaimu alal hoida, võimu võrgustikust kavalusega läbi pugeda. Praegu on teistsugune aeg, võrgud ja pained on küll teised, kuid seesama ajalugu elab meie alateadvuses edasi. Ehk siis “Teist korda euroopluse tung koolutab pastlaid”, nagu ütleb Mihkelson ühes oma ajatundlikus luuletuses. Või, andmaks aimu Mihkelsoni loomingu temaatikast ja tsiteerides romaani “Ahasveeruse uni”: “Mina kujundan ürgkarjet tänasele põlvele vastavaks, ütles ta siis, tõstan päevavalgusse. Seal metsas ja selles kambas oli 1953. aasta hilissuvel mõndagi, millest nagu ei tohikski rääkida.”
Tohib rääkida ja peab rääkima! Ja vaimu tuleb alal hoida, raamatuis ikka nii, et lugeja seda omaks võttes tunneks judinaid üle selja jooksmas. Ene Mihkelsoni looming ja vastne Euroopa tunnustus kõneleb sellest, et oma maha salates tõsiseltvõetavalt püünele ei pääse. Viini ka mitte.
Jumal sina oled näinud mu kujutluste
enesealandust kui tõlkisin tundeid
turgude keelde Sina tead minu truudusest
rohkem kui ma ise Puhtusest enam kui
oskab kõnelda keel Aga nemad võtsid mõõdu-
puuks mu silmapimeduse justnagu oleksin
sündinud iseendast sel jõulukuul ning tao-
vad nüüd naelu mu pähe Iga löögi eest üks
õun tunnetuse kibedast puust lubatuks
loodetud viisil Rohkemat nemad ei igatse
Vähemaga ei lepi Ma seisan kui Ahasveerus
keset kivistuvate kujundite metsi
Kogust “Hüüdja hääl” (1993)
