Õnn õuele ja kohe!

Mulle paistab eestlase õnnevõimalus praegu keskeltläbi suurem kui viiel viimasel põlvkonnal. Ega ainult sõjad ja pagendused esivanemate elu ei ruineerinud. Paratamatust oli liiga palju. Neetud lihtsakoelist tööd lihtsas talus või tööstuses. Kui talu enam-vähem järje peale sai, hakkas bioloogiline kell kukkuma.

Tänane Eesti pakub vabu valikuid küllaga. Saab õppida, saab ümber õppida. Saab tööd rügada. Saab viilida, uskumatult libedalt. Võib ka ettevõtjaks hakata. Ettevõtja on vaat et veel kõige vähem vaba. Tirib mured koju teki alla kaasa.

Ekspress pakub täna pildikest jõukamatest ettevõtjatest. Nendest, keda üldiselt peetakse oma elu peremeesteks. Tegelikult pole Eesti ettevõtja sageli isegi oma raha peremees. Ajast rääkimata. Eesti ettevõtjad on palju rohkem sunnismaised kui arstid, bussijuhid või lapsehoidjad. Eestis teenitud rahaga ei minda nii väga Iirimaale või Soome riskima. 

Teiseks pole ettevõtja raha tegelikult tema enda, vaid ühiskonna käsutuses. Ettevõtte saatuse otsustavad töötajad ja tarbijad. Kui ebaõnnestunud ettevõtja üritab seda raha töötajatelt ning kundedelt tagasi võtta, tabab teda Andres Bergmanni saatus. 

Asi pole mõistagi nii nutune. Lihtsalt nagu iga teinegi, peab ka 15 aastat kehva hariduse kiuste aina rattas tiirelnud ärimees endalt küsima, kas ta on ikka veel õnnelik. Kui tõusulaine energia otsa saab, võib ju kusagil mujal uue avangu teha. Kes jääb liiga kauaks poliitikasse, ettevõtlusse, sõjaväkke, sel saavad alguses otsa teadmised, siis närvid ja varsti ei mäleta õnne lõhnagi. 

Ülim reliikvia võib hoopis olla vaba aeg. Mäletan Tartu ülikooli päevilt, mismoodi oli võimalik vaba aega osta. Tuli minna ametiühingu juhi Maire Aunaste jutule ja manguda ports dieettalonge ja puhkusetuusik. Seejärel võisin oma defitsiitse Herne tänava kojamehekoha kuuks ajaks järgmisele soovijale usaldada ja ülikooli raamatukokku sukelduda. See oli mõnu.

Kes tahab praegu Eestis seanahka vedada, võib hõlpsalt kapitalismi oravarattast puhata. Päris palju leidub igasugu poolmaakleri töökohti, toetusi, retsensendi või referendi pajukeid. Imestan isegi, kui palju meie linnakultuuris on niisama kaasalohisejaid. Võib üht-teist vahendada, nii legaalset kui illegaalset. Osta Kuldsest Börsist ja müüa siis Soovis. Saab hakata eduka töömehe armukeseks. Võib tiirelda mõne erakonna ümber. Või siis veeta aastake mõne niru filmi "loomingulises tiimis". Võib saada järjest mitmest töökohast kena koondamistasu... Või mis haigus see on, mis alatasa tabab kaasmaalasi, kes riigiametis või erafirmas virutamisega vahele jäävad? Võib sellesse haigusesse nakatuda.

Ma ei olegi tige nende peale, kes ei taha ühiskonna asja ajada. Vabas ühiskonnas võtavad osad niikuinii vabatahtlikult enda peale suurema hulga otsustamist ja rahmeldamist, ja las nad siis tarbivad. Teine jälle veedab pool aastat pöidlaküüdiga odaval idamaal, ja ühel hetkel vahetab taas rahmeldajaga kohad. 

Õnnelik mees on see, kes tunneb, et seda mis temaga sünnib, otsustab enamjaolt tema ise.

Üks anekdoot. Põhja-Ameerika metsas ärkavad kaks meest ja vaatavad telgiuksest alla orgu. Sealt tormab nende poole vihane grislikaru. Üks mees tahab paljajalu jooksu pista, teine hakkab ketse jalga siduma. "Arvad sa, et ketsides suudad grislist kiiremini joosta?" kisab esimene. "Minu mure pole see, kuidas grislist kiirem olla," vastab teine. "Mul on tarvis ainult sinust kiiremini joosta."

Seni, kui me suudame Lätist-Leedust kiiremini joosta, ei saabu majanduslik paratamatus veel näotul kombel meie majja. Vaat kui Hiina ja India näljased töölised meie töökohti võtma hakkavad, siis on paratamatus taas majas.

Üritame siis vahepeal kiiresti õnnelikud olla ja dividende jagada! 

P.S Mulle ei meeldi sugugi riigikogujate idee riigipühade puhul vabu päevi juurde teha. Nii jääb Eesti tööviljakuses maha ja grisli jõuab kannule.