Õnne valem: Kooselu on keerulisem kui raketiteadus
Võrreldes sellega, kui palju on kirjanduses armastusromaane, leidub pikaajalisi paarisuhteid kujutavaid teoseid õige vähe. Me teame küll maailmakuulsaid armuafääre (Marylin Monroe ja j.F.Kennedy, Zelda ja Scott Fitzerald, Romeo ja Julia, Farmi-Gabriel ja Adelina, Tristan ja Isolde), ent ükski neist ei kanna aastakümnete pikkuse kooselu narratiivi. Rohkem on kahe inimese pikaajalist sidumist püüdnud uurida Hollywood (Kuhu kadusid Morganid, Meeleheitel koduperenaised), kuid neilgi pole pakkuda meeldejäävaid karaktereid, mida õpikunäitena kasutada.
Kahju, sest õppematerjali napib. Kuidas muidu seletada fakti, et igast kümnest psühholoogi poole pöördujast kaheksa tulevad sinna suhteprobleemidega. „Ütle, kas sa tegelikult ka usud, et paariteraapiast võib kasu olla,“ küsis hiljuti minult üks hea tuttav. Teades tema keerukaid eraelulisi manöövreid, oli tal selle küsimusega ilmselt teatud tagamõte. Vastan ausalt – nii ja naa. Mõnikord on kasu, mõnikord mitte. Kahe erineva inimese ühes süsteemis toimima saamine on ilmselt maailma kõige keerulisem insener-tehniline ülesanne.
Arvestades lõputut hulka tegureid (iseloom, lapsepõlv, harjumused, väärtused jne), mis peavad korreleeruma lõputu hulga ühiskondlike ja kultuuriliste muutujatega pluss määramatuse koefitsent (juhused-üllatused) on üks mehe ja naise argine kooselu ikka kaugelt keerulisem kui raketiteadus. Paaridele, kellel see õnnestunud on, tuleks ausammas püstitada nagu Einsteinile või Mozartile.
Paariteraapia tegeleb tagajärgedega. Kuni suhtes pole midagi tõsiselt logisema hakanud, on kõik ise profid. Aga kui juba logiseb, siis...töö on tellija materjalist, nagu ütlevad ilukirurgid. Paariteraapia ongi mõnes mõttes nagu kosmeetiline operatsioon. Sest kõik algab isiksuse arengust. Et mõista teist inimest, on kõigepealt vaja mõista iseennast. Et tunda rõõmu teisest, on vaja enne tunda rõõmu endast. Kui inimene ei meeldi endale, siis ei meeldi talle ka teised inimesed. Jne. Kui tahad paremat paarisuhet - eks muutu ise paremaks!
Paarina saavad kokku kaks isiksust ning edasine Meie-lugu sõltub väga paljuski sellest, kuidas need inimesed on isiksustena küpsenud. Testide-põhise psühholoogia suurkujud Robert R. McCrae ja Paul T. Costa lõid Suure Viisiku mudeli, millega nad tõestavad, et inimese põhiolemus ei muutu. Viis olulist faktorit – ekstravertsus, sotsiaalsus, meelekindlus, neurootilisus ja avatus – määravad inimtüübi: sellisena nagu ta sündis, sellisena ta ka sureb. Kultuur, kasvatus ja keskkond avaldavad isiksuseomaduste kujunemisele õige ebaolulist mõju, sest isiksuseomadused on bioloogilised ja nende avaldumine sõltub aju närviringest.
See tähendab, et isiksus, mis võtab selgema kontuuri alles pärast romantilise udu hajumist, peab sobima selle teise isiksusega, kes sealt udust välja joonistub. Kui nad on isiksusetüübilt sarnased, võivad nad teineteist suurepäraselt mõista. Ent võib selguda, et armutud on totaalselt võõrasse isikusse. Paariteraapia on vajalik neile paaridele, kellel on midagi „tõlkes kaduma läinud“. Ma ei ütle, et paariteraapia asemel peaksid kõik käima individuaalnõustamises. Ei, paarisuhtes on palju komistuskive, mida saab korigeerida teraapias: empaatilist kuulamist näiteks, või sokkide koristamist või privaatsuse austamist. Aga paljusid asju ei õnnestu muuta.
Näiteks on väga raske saada toimima suhet kahe madala enesehinnanguga inimese vahel. Samuti pole pereterapeudil muud tarka nõu anda alkohoolikute või vägivallatsejate partneritele, kui et: run, baby, run! Siinkohal võib spetsialist puhta südamega öelda, et parim lahendus on partneri kiire ja otsustav maha jätmine. Olen kohanud kahte tüüpi paariterapeute: üks ütleb otsekoheselt näkku, kui tema meelest pole enam suhtes midagi reanimeerida. Mõni teine aga laseb paaril teha harjutusi ja püüab suhet iga hinna eest koos hoida, sest öeldud on: kuni surm meid lahutab.
Tänapäeva muinasjuttudel on väheke teistmoodi lõpp kui vendade Grimmide ajal: kui nad ei abiellunud, elavad nad õnnelikult tänapäevani.
