Raamatu meeleolu meenutab Juhan Liivi “Varju” (1894) ja Albert Camus’ “Võõrast” (1942). “Mesilased” kirjeldab melanhooliat ehk musta sapi üleküllust, mis võtab nii söögiisu kui suguiha. Raamatu täielikule mõistmisele viib aga vähe teada olev asjaolu, et peategelase prototüübiks on punktrubaduur Tõnu Trubetsky.

Tüüpilise melanhoolikuna suhtus Trubetsky sovetiajal kõigesse apaatselt. Ta ei osalenud ühelgi maidemonstratsioonil ega laupäevakul ning ei viitsinud puudumistele isegi põhjendust välja mõelda. Sellise julge ignorandina valiti ta loomulikult vastu tahtmist 80ndail noorterahutuste juhtfiguuriks.

Melanhoolikud pole aga mitte ainult apaatsed, vaid ka väga tundlikud inimesed. Trubetsky ei suutnud nõukogude võimu taluda: iga pioneerijuht ja korvijärjekord röövis talt elutahet. Ainsaks tasakaalustavaks jõuks oli ta valge rott Clodia, kellest õhkuv kehasoojus ei lasknud melanhoolial võimust võtta.

Raamatu sündmused algavad 1987. aasta vihmasel sügisel, mil Trubetskyl õnnestub osta endale Viru hotelli juurest ilmselt Nõukogude Liidu kõige defitsiitsem hilp – nahkpüksid. Ta vaatab heldimusega, kuidas rott Clodia pükstesse augukesi närib. Rott aga sureb kloriidimürgitusse, sest selgub, et nahkpüksid on valmistatud hoopis polüvinüülkloriidist (PVC). Sellest hetkest alates lööbki Trubetsky ninna kapitalismi mädahais. Ükskõik mis roogasid talle ka ei pakuta, imal, kirbe, iiveldamaajav lehk võtab vähimagi isu. Tervelt kaks aastat ei söönud punklegend muud, kui et näkitses kaks kääru leiba päevas, kontsertide järel sülle tükkivad näitsikud peletas aga eemale nagu tüütud kärbsed.

Friedenthali raamat sellel kohal lõppebki, võiks öelda, et katkeb, autori enda sõnul sel põhjusel, et Eestis pole võimalik ilukirjanduse abil peret toita. Friedenthal polegi tegelikult pühendunud kirjanik, vaid teadlane Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus ta muuseas õpetab ka alkeemiat (ainekood õppekavas FLAJ.02.104).

Õnneks saime Trubetskyt ennast intervjueerida tänavu juunis, tema pungiajalugu käsitleva raamatu “Haaknõela külm helk” (2012) esitlusel. Nii et hoolimata sellest, et Friedenthal ei kirjuta, me ikkagi teame, mis edasi sai.

Trubetsky taastus pikast ja rängast depressioonist aastal 1989, kui talle sündis tütar. Sel ajal ta ei teadnud veel, et rott või muu lemmikloom asendab inimpsüühikale tegelikult last. Mehed pole isased šimpansid, kelle osalus soo jätkamisel piirdub peamiselt kopuleerumisega. Umbes paar miljonit aastat tagasi hakkasid isased hominiidid järglaste eest hoolitsema. Sarnaselt naistega avaldub nüüd ka meestes geenidesse programmeeritud rahutu vajadus tegelda lapse või vähemalt lemmikloomaga. Kuna melanhoolikud on teistest tundlikumad, võib lapse või teda asendava lemmiklooma puudumine neid tõugata vaimuhaigusse.

Kui melanhoolia oleks pelgalt selle kandjale kahjulik psüühiline hälve, siis oleksid melanhoolikud loodusliku valiku käigus juba ammu välja surnud. Tegelikult on aga enamik inimesi seda meeleseisundit ise kogenud. Seega tundub mõistlik küsida, mille poolest melanhoolia on kasulik, kui jumal ta meisse juba istutanud on.

Filmis “Melanhoolia” (2011) näitab Lars von Trier, et lisaks heale ohutundele on melanhoolikul teinegi eelis – võime tulla toime raskete olukordadega. Melanhoolik Justine, kes muidu ei suuda isegi kempsus käia, võtab apokalüpsise eel sujuvalt juhtmise üle, samas kui muidu asjalikud inimesed sooritavad enesetappe ja jooksevad amokki. Muuseas, von Trier on ise samuti raske melanhoolik ja mäletatavasti üllatas Cannes’i festivali publikut, öeldes, et “mõistab Hitlerit”. Kas ka Hitler oli melanhoolik, kes tõusis esile just tänu äärmiselt keerulisele olukorrale?

Saksamaal oli aastal 1933 ränk majanduskriis, lisaks rahvusliku häbi, pidetuse ja lootusetuse aeg. Ka eestlased olid aastaks 1993 pettunud oma riigis, libisenud tohutusse vaesusse. Erinevalt Rein Rannapist, Tõnis Mäest ja Hendrik Sal-Sallerist ei arvanud Trubetsky, et kui oled kuulus Eestis, siis oodatakse sind avasüli ka Ameerikas, Rootsis, Soomes. Tõnu ei lasknud kuulsusesäral end pimestada. Tuhandete fännitaride kiljumisest hoolimata ei liikunud laval tema näos ükski lihas. Kriisi ajal sisendab niisugune mees publikule turvatunnet ja lootust.

Headel aegadel tõstame esile optimiste, kuid kriisi ajal melanhoolikuid. Inimese psüühikat määravad geenid kujunesid tõenäoliselt välja nüüdisajaga võrreldes ebastabiilsemas keskkonnas. Ürginimestel ei olnud kuigi tõhusat kaitset tapahimuliste naabrite, näljaste kiskjate või mädanevate haavade vastu. Üldiselt polnud ka toiduvarusid. Ratsionaalne oli olla melanhoolik, sest ülearune entusiasm oli eluohtlik.

Kas tänapäeva melanhoolikud elavad valel ajal ja surevad peagi välja? Vaieldakse detailide üle, kuid üldiselt on nii loodus- kui majandusteadlased ühel meelel: inimkonna tulevik on üha kiirenevalt muutuv, täis kriise. Näiteks, meie liigi väljasuremisele viiva ökokatastroofi, teadusõnnetuse, sõja või pandeemia vallapääsemine juba meie eluajal, sel sajandil, tundub täitsa tõenäoline. Melanhoolikud, aidake!

Küsisime Meelis Friedenthalilt, et kui ta saaks Kultuurkapitalilt sama palju raha kui Eesti Teadusagentuurilt, kas ta siis vaevuks “Mesilaste” raamatut edasi kirjutama. Meelis vaid naeratas kurvalt: Kulka küll talle rohkem raha ei hakka maksma, teadusagentuur on aga otsustanud humanitaaridele täiega vee peale tõmmata.

Siit Juhan Liivi Klubi ettepanek kõikidele fondidele: ärge andke teadlastele ega kirjanikele enam sentigi, küll siis Friedenthalil sulg alles jooksma hakkab.

Juhan Liivi klubi tuumiku moodustavad evolutsiooniliselt meelestatud loodusteadlased. Loo autorid on Kristjan Piirimäe, Juhan Javoish, Rolf Saarna, Maarja Kirt, Meelis Int ja Jaanus Remm.