Pildistamisest on saanud tänapäeva maania, sõltuvushäire, hullem epideemia kui tatrapaanika või SEB sügisjooks. Turist ei vahi kirikuid ega kaktusi, vaid nende hägusaid peegeldusi LCD-ekraanil. Kirikuline ei naudi jõuluõhtul küünlaleeki, vaid sihib seda teravustamistäpiga. Vastsündinu jõuab enne isa mälukaardile kui käte vahele. Leinamisest tähtsam on kadunukese viimse meigi jäädvustamine, jne.

Mälu asemel on mälukaart, minevikku mõõdetakse pikslites.

Ma ei räägi tõsise huviga hobifotograafidest, vaid arutust klõpsimisest, mis meid hommikust õhtuni saadab.

Nii kaob side reaalsusega, kaob võime ennast kogeda ajahetkes, tundlikkus enda ja teiste suhtes, kardan ma. Inimene kaugeneb oma tunnetest, tunnetusest, iseendast, kui ta asetab enese ja maailma vahele aparaadi, mille välklambiga ta lakkamatut fotojahti peab. Sa lihtsalt ei saa U2 kontserdil ühekorraga ise kogu hingest rokkida ja samal ajal vanameistrit laval jäädvustada!

Oma mõtete ja tunnete kuulamine, ära tundmine ja nendega kontaktis olemine nõuab tundlikkust ja ka distsiplineeritust, ütleb soomlaste armastatud elu- ja õnnefilosoof (tema enda määratlus) Esa Saarinen. Tema loengutesse murtakse Helsingis ustest ja akendest, tema esinemised on läinud täismajale ka Tallinnas. Väisasin “punkdoktori” loengut paar aastat tagasi ja see oli muljetavaldav. Temal on õnne valemeid varrukast raputada, leidsin loengukonspekti sirvides.

Me elame hüpertekstide ajastul. Netis surfamine on tänapäeva inimese elu normaalne koostisosa, uus üllatav maailm asub ühe hiirekliki kaugusel. Klikitava maailma IT-loojad kopeerisid lihtsalt seda kaootilist protsessi, mis toimub inimese sees, nimetatagu seda sisekõneks, teadvuse vooluks või vabade assotsiatsioonide meetodiks.

Sisekõne pole lineaarne raamatutekst, mis algab esimeselt leheküljelt ja lõpeb kuskil punktiga. Kui sa vaevud iseendas surfama, leiad igasuguseid asju – ja sa võid pidevalt muutuda, kui tahad. Klikkides endas, võid igal hetkel sattuda hoopis uude dimensiooni. Aga sa pead olema teadlik oma “klikitavusest”. Sa surfad eneses, sa oled fragmenteeritud ja plahvatuslik, iga teksti taga võib olla järgmine tekst.

See on tundlik, loov ja kohalolev mõtlemine – Saarinen nimetab seda dünaamiliseks mõtlemiseks. Enese kuulamine eeldab mõningast distsipliini.

Kui sa taod nagu ahv oma tunnete-mõtete klaviatuuril, ei suuda sa ennast kunagi juhtida, ütleb Saarinen. Kaamerat klõpsutades ei leia sa endast midagi, kindel see.

Muutun veelgi pateetilisemaks: inimene on kaotanud kontakti oma kõrgema, parema minaga. Ta ise ei saa sellest aru, sest elab igati täisväärtuslikku nüüdisaegset elu: ostab trendikaid asju, käib “õigetes” restoranides, suhtleb vajalike inimestega, alati on tal tuli takus ja – peaaegu alati on tal paha olla. Ta ei oska enam olla õnnelik, sest ta on kaotanud kontakti oma sisemise minaga, oma Jumalaga. See teeb ta nõrgaks, nõrkust aga annab varjata enda ümber tõhusa kesta loomisega: kõrge positsioon, palju raha jne, mis kokku annavad “välise tugevuse alla peidetud ebakindluse”. Ja üle kõige valitseb krooniline ajapuudus, keegi ei oska enam elada “siin ja praegu”.

Need Saarise mõtted meenusid mulle, kui vaatasin seltstkonnafotot koolijütside esimesest koolipäevast ühes Tallinna vanalinna koolis, mida ründasid kõik meediakanalid. Lisaks palgalistele paparatsodele sihtisid lapsi külma fotoobjektiiviga nende kuulsad emmed-issid. Kuhu on jäänud “võileib-kotti-suudlus-palgele”-pilk?

PS Ma ise olen selle raske pildistamishaiguse läbi põdenud. Päeval, mil mu kaamera aku tühjaks sai, avastasin ma jälle hääled ja lõhnad ja tunded ja mõtted. See oli ilus päev.