Ott Pärna: Maailmas edukas ja kodune Eesti aastal 2018
President Lennart Meri on öelnud, et “riik, nagu ka ettevõte, ei tohi ennast taandada paljasteks bilansinumbriteks. Visiooni, missiooni ja strateegiata ei ole ei ühel ega teisel tulevikku, ammugi siis niisugust tulevikku, mis säraks.” Kus on visiooni, seal on ka lootust.
Tänase majanduskriisi taustal oleme sarnaste küsimuste ees – kuhu ja kuidas edasi? Tartu ülikooli majandusprofessor Urmas Varblane tõdeb, et olgu kriisiga või kriisita, meie majandusel on lihtsakoelisuse tõttu 2/3 Euroopa Liidu keskmise tootlikkuse taseme juures lagi ees. Konvergentsi tõttu me sinnamaani jõuame, kuid edasi edukate sekka enam mitte. Seega, kui me tõesti unistame jõudmisest heaolu ja rahvusliku rikkuse mõttes Euroopa tugevamate riikide sekka, peame mõtlema ja tegutsema uuel tasemel. Meil peab olema realistlik strateegia kõrgliigasse jõudmiseks. Märgid näitavad paraku, et meie Skandinaaviat teenindav, lihtsal tööl põhinev nn Lõuna-Soome mudel pigem jätkub ja ainest võrdse partneri staatusesse liikumiseks napib.
Meil on terve rida põletavaid küsimusi edukama Eesti teel. Näiteks, kuidas ja kellega kompenseerida demograafilist kokkutõmbumist ning ühiskonna vananemist. Täna on meil iga pensionäri kohta neli, 20 aasta pärast kolm ja 40 aasta pärast 1,8 tööealist inimest.
Kuidas pöörata siseturule suunatud majandus maailma? Täna teevad lõviosa Eesti ekspordist paarsada ettevõtet, kellest enamik on väliskapitali juhitud. Kuidas jõuavad Eesti ettevõtjad hädavajalike väliskontaktideni, mille rahvusvahelistes koolides õppinud konkurendid maailmas juba koolipingist kaasa saavad?
Mida teha hariduse kvaliteedi parandamiseks ja ühtlaselt hea taseme tagamiseks kõigis piirkondades – näiteks kasutades infotehnoloogiat selle saavutamiseks? Mis takistab meil kutsehariduse rakendamist töötute ümberõppe vankri ette? Kuidas viia kõrgharidus maailmatasemele? Keda koolitada kodus, keda maailmas – kes maksab? Mida teha, et muutuda talente ligitõmbavaks ja tolerantseks riigiks? Head pead on hinnas ja nende peale käib maailmas üha tõsisem konkurents.
Riigi mõttes on meil küsimus, kuhu oma nappe ressursse suunata, et mõjusamalt muutusi saavutada. Mida teha regioonide ja maapiirkondade konkurentsivõime suurendamiseks? Kuidas siduda tervikuks tööturu-, haridus-, teadus- ja arendustegevuse, ettevõtluse ja välisinvesteeringute poliitikad? Mida teha riigiaparaadis, et liikuda administreerivast muutusi juhtiva, mõjusama ja uuendusmeelsema riigi poole? Kes on eeskujud ja kust tulevad uue põlvkonna liidrid Eesti järgmise arenguhüppe tarvis?
Nendele olulistele, kuid siiski üksikküsimustele ei saa vastata, kui pole visiooni kujul inspireerivat ja ühiselt tunnetatud suunda, kuhu õigupoolest välja tahame jõuda.
Tänapäeva maailmas pole midagi kindlat – on ainult võimalused, mis tekivad ja kaovad üha kiiremini. Inimene ja tema põhiolemus pole aja jooksul suurt muutunud, küll aga on tohutult lühenenud põhimõtteliste muutuste tsükkel maailmas. Kunagi muutusid mängureeglid maailmas 1000 aasta järel, seejärel 300, siis 100 ja siis 25 (20. sajandil) aasta kaupa. Praegu toimuvad suured muutused lausa viieaastaste tsüklitena. Peame olema terased neis võimalusi nägema ja oma kasuks tööle panema. Maailmas on näiteid edukatest väikeriikidest, kes ettearvamatute suurte riikide naabruses on sunnitud ennast pidevalt vormis hoidma, arendama ja oma rolli välja mängima.
Üha muutuvam, Aasiasse nihkuv, vananev ja ressursinappusega kimpus olev maailm sarnaneb tulevikus ameerika mägedega. Meie ülesanne on mõista nii palju kui võimalik määramatust ja suurendada võimekust muutuste keerises läbilöömiseks. Me ei tohi lasta kriisil oma eneseusku alla viia ja ennast väikseks mõelda. Hollandlased ega taanlased pole maalapilt meist suuremad. Luksemburgi rahvaarv jääb meie omale üle kahe korra alla.
Peame pärast kriisi leidma endas rohkem tahet ja ambitsiooni oma riigi tähtsust suurendada – pelgalt iseendaga hakkama saamine edukuse mõõdupuuna on vaid pool rehkendust. On selge, et kriisijärgne Eesti peab olema maailmale palju rohkem avatud – seda nii äris, väärtushinnangutes kui maailmatunnetuses üldisemalt. Milline on meie roll ja ambitsioon Põhjalas, Euroopas ja maailmas laiemalt? Oleme 2018. aastal Euroopa Liidu eesistujad – mis on meie sõnum Euroopale? Milles seisneb see tugevus ja unikaalsus, millega me Euroopas silma paistame ja seda edasi viime? Mis on meie visioon maailmas edukast, kuid samas koduselt armsast Eestist? Peame olema ühtmoodi avatud ja sõbralikud kõigile inimestele, kes siin elavad ja keda siia ootame, kes meie maal ja mängureeglite järgi toimetada tahavad – siin koolis käia, äri teha või abielluda soovivad.
Riigi visioon ei ole vaid tulevikku kirjeldav omadussõna või lause, mida suudab igaüks une pealt välja hüüda. Pigem on see inspireeriv, ühiskonna poolt laialt tunnetatud ja aktsepteeritud sisukas pilt tulevikust. Omamoodi unistuste ja lootuste kogum, mille poole liikumiseks on võimalik olulistes tegevustes kokku leppida – pikemalt kui valimistsükkel ja laiemalt kui ühe erakonna maailmavaade.
Oleme Arengufondis analüüsinud Eesti majandussektorite kasvuvõimalusi ja meil on ettekujutus, millele tasuks panustada. Samas tulevikuvisiooni kontekstis peame esmalt rääkima selgeks üldisemad eesmärgid, kuhu tahame välja jõuda. Millise ühiskonna poole me püüdleme, millist väärtuste süsteemi taotleme? Milliseid on meie ambitsioonid haridussfääris ja ootused sotsiaal- ning heaoluvaldkonnale? Kui avatud ühiskonnana oleme ja millist immigratsioonipoliitikat oleme valmis rakendama? Kuivõrd aktiivseks ja majanduslike huvide keskseks välispoliitikaks oleme valmis, jne. Kui neis asjus oleme jõudnud ühisele arusaamale, saame rääkida edasi konkreetsetest kasvuvaldkondadest, mille arendamisele keskenduda.
Seepärast algatasime diskussiooni teemal Eesti kasvuvisioon 2018. See on aasta, mil tähistame vabariigi 100. sünnipäeva. Selleks aastaks peavad olema tehtud olulised muutused, et olla valmis kõrgliigas kaasa rääkima. Täna toimuval Arengufoorumil “Maailmas edukas ja koduselt armas Eesti” teeme esimese avaliku ajurünnaku visiooni poole.
