Õudsed lood: Kirvega naabrimuti ukse taga ehk harjumuse jõud

Mõne aja eest juhtus sõber Rauliga alljärgnev lugu. Ta elas tollal ühetoalises üürikorteris vanemat sorti Kadrioru puumajas esimesel korrusel. Majal oli kaks välisust - ühes trepikoja otsas tänava ja teises otsas hoovi poole avanev.

Raul oli sisse-välja käima harjunud ühest-samast uksest, sellest hoovipoolsest. Ja ühtlasi oli ta harjunud, et tema üürikorteri uks on trepikojas kohe esimene paremat kätt.

Sel varahommikul sammus ta koju populaarsest öölokaalist Levist Väljas, kus oli sõpradega lõbusasti ja rutiinivabalt aega veetnud. Sääraste lõbusate ööde puhul tõuseb mingil hetkel esmatähtsaks soov võimalikult kiiresti koju koti peale välja puhkama jõuda. Viimaks ju ikkagi väsitab.

Öölokaali lõbudest parajalt uimase peaga tegi Raul lihtsakoelise, ent olulise vea. Nimelt sisenes majja välisuksest, kust kaudu ta käima polnud harjunud, sellest tänavapoolsest.

Harjumuspäraselt pistis ta võtme trepikojas paremalt esimese korteri lukuauku, kuid võti muidugi ei sobinud. Ragistas Raul mis ta ragistas, proovis ka terve oma võtmekimbu läbi, aga miski ei aidanud. Sest oli ta ju majasse sisenenud harjumuspäratult poolelt ja seetõttu oli tema korter tol hetkel vasakult viimane.

Esimese hooga mõtles Raul, et majaomanik on tema äraoleku ajal salaja ukseluku ära vahetanud ja korterisse uue üürilise asustanud. Sest peagi hakkas korterist kostma hädaldav ja hirmunud vanamutihääl. "Ma toon kirve ja löön ukse maha, kui sa kohe lahti ei tee," ähvardas Raul. Vanamutt läks hääle järgi otsustades järjest rohkem ähmi täis, aimates ukse taga hullunud Raskolnikovi.

Ka Raul oli parajas segaduses, kui oli korteriukse taga juba omajagu aega tulemusetult kolkinud ja märatsenud. Ta otsustas helistada sõber Ainile, et küsida nõu, mida niisuguses olukorras ette võtta. "Kutsu politsei, otse loomulikult," soovitas Ain unesegase häälega, kui Raul oli talle oma aimusi salajasest üürnikuvahetusest kirjeldanud, ja magas edasi. Raul leidis Aini pakutud nõu olevat päris hea.

Politsei saabuski varsti, kuid selle aja peale oli Raul oma eksitusest naaberkorteri uksega iseseisvalt aru saanud. Üsna ehmunult jutustas ta kogu loo politseinikele puhtsüdamlikult ära, muretsedes, et mis nood selle peale küll ette võtavad. Rauli suureks imestuseks ei saanudki politsei pahaseks, kõik nad koos said hoopiski hea lõuatäie naerda. Kõik olid huumorisoonega. Ja oli ju Raul põhimõtteliselt iseendale politsei kutsunud.

Kui politsei oli ära sõitnud, meenus Raulile, et selles korteris, mille ukse taga ta just oli laamendanud, elab ju majaomaniku ema. "Hea, et nad uksele uksesilma polnud pannud," mõtiskles Raul endamisi. "Hääle järgi nad mind vist ära ei tunne," ohkas ta kergendatult. Ning suikus pärast lõbu- ja seiklusterohket ööd ja hommikut sügavasse, terve päeva pikkusesse unne. Viimaks ju ikkagi väsitab.

No näete, kuidas võib inimest painutada harjumuse jõud. Seepärast tulebki püüda elada küll võimalikult lõbusalt, ent samas kindlasti ka rutiinivabalt. Ja seejuures mitte liialt ära väsida.