P. I. Filimonov: Jalgpalli MM on armastuse näitaja
Töö kaob tagaplaanile, kirjandus või kino eriti ei huvita, isegi nende vaesed naised kannatavad vaikselt selle ülipika kuu jooksul, mil toimub salapärane, lausa müstiline üritus nimega jalgpalli maailmameistrivõistlused.
…armastus
Võimalik küll, et on olemas ka mõned naised, kelle jaoks see üritus on oluline. Mina ei tea, ei ole selliseid kohanud. Mõned neist, eriti MMi ajal armunud, ütlevad küll ennastohverdavalt, et olgu, ma olen nõus sinuga koos jalgpalli vaatama (loe: “meie armastuse nimel”), kuid vaesekesed ei kujuta ettegi, mida see tegelikult tähendab. Et mängud toimuvad iga päev ning seejuures ei piirduta ühe mänguga päevas. Hiljemalt kolmandal päeval murduvad nad lõplikult, paremal juhul hakkab neil lihtsalt igav. Halvemast juhust rääkidagi ei taha.
Nii et – esiteks on jalgpalli MM armastuse näitaja. Kui mõnel meeslugejatest leidub selline naine, kes tõesti vaatab koos temaga kõiki mänge ning õpib veel pähe, mis vahe on Mauro Camoranesi ja noh, ütleme, Juan Sebastián Veróni vahel, siis abiellugu ta temaga kohe, finaali ootamata. Ma ei räägi siin sellistest kujudest nagu Cristiano Ronaldo, keda naised küll tunnevad, aga mitte tingimata jalgpallurina. Ei, no jagpallurina vist veidike ka, aga rohkem teatakse vast lihtsalt seda, et ta on ilus poiss ja kollaste ajalehtede kangelane. See on umbes sama lugu kui Madonnaga, kellest peavad naised lugu pigem tema ühiskondliku tegevuse tõttu ja mehed tunnevad ta vastu huvi – vähemalt paljud neist – varasemate, nüüdseks suuresti kadunud anatoomiliste eripärade tõttu.
…teater
Jalgpalli võrdlemine teatrietendusega on muutunud liigagi üldiseks, kuid teen seda siiski. Jalgpalli MM on nagu mingi vana klassikaline näidend, näiteks Shakespeare’i oma, kus kired on veidi liialdatud, kaotaja kaotab kõik, laibad viiakse otse lavalt kiirete lennukitega koju ning mingi brasiillasest Fortinbras ei hooligi nendest, kes olid publiku ees enne teda.
Aga vastandina klassikalisele tragöödiale ei tea me jalgpallis iialgi, kes on lõplik kangelane või kaotaja. See on umbes nii, nagu “Hamlet” oleks avatud lõpuga ja kui kogu aeg püsiks võimalus, et Taani prints jääb ellu – ja mõnikord jääkski. Enamgi veel – jalgpallis pole isegi näidendi žanr kunagi lõplikult teada.
…kirjandus
Rääkides eri žanritest, peame paratamatult rääkima ka jalgpalli MMi sarnasusest kirjandusega. Nagu hea kirjandus ei ole žanrist sõltumata kunagi igav, pole seda ka suur jalgpall. Seal leidub kõike. On muinasjutte – näiteks kui mingi meeskond, kellele keegi justkui eriti ei panusta, tuleb ja võidab vastu ootusi ja lootusi.
On raudset klassikalist proosat, kus kuldne favoriit saab endast nõrgemast klassikalisel kujul jagu. On farsse, mil seesama soosik teeb järsku kolm hambutut mängu järjest ega pääse oma alagrupist edasi. On müstikat, kui keegi läikivas kostüümis argentiinlasest narkomaan hüppab hullumeelselt väljaku kõrval ning ei teegi midagi erilist peale selle, et põletab vaenlasi oma deemonliku pilguga ning tema “juhatatud” meeskond võidab lihtsalt tema olemasolu tõttu, selle tõttu, et võistkonna varumeeste pingi ees seisab hallineva habemega ajalugu ise, kelle silmade all lihtsalt ei saa halvasti mängida.
…reisimine
Ei noh, kuidas tahate, aga minu jaoks ei ole jalgpalli MM kunagi lihtsalt spordisündmus. Lisaks kõigele annab see ka mingi pilguheidu nendesse kõikidesse maadesse, kuhu ma iial ei pääse, kuid mis teevad oma olemasoluga elu rikkamaks ja romantilisemaks.
Kes teab Eestis – mis Eestis, Euroopas üldse! – näiteks Hondurasest? Ei, kindlasti on inimesi, kes on seal lausa käinud. Kuskil peavad sellised lihtsalt olema, mis sellest, et mina neid kohanud pole. Minu ainus kokkupuude Hondurasega on vist seesama jalgpall ja selle riigi koondis, kellele ma vaimustusega kaasa elan. Loomulikult kaotavad nad enamiku, kui mitte kõik oma matšid ja lähevad väga kähku koju, kuid nad on MMil olnud, mina olen neid näinud, seega pole maa nimega Honduras minu jaoks enam mingi abstraktsioon. Mul on selline tunne, nagu teaksin isiklikult kahtekümmend kolme sealt pärinevat meest – rääkimata treeneritest ja meeskonna arstidest.
Seega on jalgpall lisaks armastusele, teatrile ja kirjandusele ka reisimine. Ja need nõrgad ning eksootilised maad on niivõrd armsad ja haruldased külalised minu isiklikul teleekraanil, et ei saagi muud teha kui nende fänniks hakata. Kirjanduse mõttes oleks vast küll kõige uskumatum süžee see, kui näiteks Honduras või Põhja-Korea pääseks finaali.
Kõik mehed on iseloomult romantikud, kõikidele meeldivad muinasjutud. Just selle tõttu ei ole ma kunagi soosikute poolt. Välja arvatud Argentina, aga see on juba liiga isiklik…
Elu kui jalgpall
Seega leiab jalgpalli MMist igasuguseid asju. Tundub, et jalgpall on nende seas vist kõige ebaolulisem. Siinkohal sobib meenutada üht tuntud maksiimi, mis väidab, et elu matkib kirjandust. Mis, nagu selgub, matkib omakorda jalgpalli. Kõik meie ümber on jalgpall! Ja me saame vaid valida, kelle poolt me oleme, ja kes me üldse oleme sellel elu peol.
Enamik meist valib pealtvaataja rolli. Sest vastasel juhul on traumarisk üsna suur. Mängijad moodustavad vähemuse. Nad püüavad oma lühikese karjääri jooksul pakkuda publikule rõõmu oma mänguga, et vajuda enamikul juhtudel paar aastat pärast mängijakarjääri lõppu unustusse. Kõige säravamad jäävad muidugi publiku mällu, kuid jällegi – mitte niivõrd oma mängu tõttu, vaid nimemaagia pärast.
Kõige julgemad aga hakkavad kohtunikuks. Keegi neid ei armasta, aga ilma nendeta mängu ei eksisteeriks. Erinevaid rolle saab ka ühendada – keegi ju ei ole öelnud, et ühe mängu kohtunik ei saaks olla teises mängus osaleja ning kolmanda puhul fänn.
Just oma mitmekesisuse tõttu ongi see elujalgpall huvitav. Ja kui veel kõik oleksid ühes ja samas vormis – siis oleks vist veel toredam. Keegi ei oskaks ära arvata, kas on tegemist mängija, kohtuniku või hoopis spordiajakirjanikuga, kes tuli võistlustele toimetuse kulul ning on rõõmus pealtvaataja, kes saab oma palga kätte ükskõik millise tulemuse juures.
