Paavo Matsin: Igatsedes metafüüsilist monarhi
Üldiselt püüan metafüüsilistele vihjetele avatud olla, sestap küsisin kohe, milles see eripära ka avaldub. Tädi vastas midagi sellist, et taimed kasvavad enneolematult pikaks ja see on seotud vikerkaartega.
Segane? Ega metafüüsiline vihje ei peagi olema selge, pigem võib see toimida hoopis katalüsaatorina piisavalt ettevalmistatud keskkonnas. Nii jäingi mõtlema, et võib-olla tõesti on miskid lõpuajad kätte jõudnud. Esiteks on justkui paljud asjad valmis saanud. Olgu selleks siis kirjandus, mida on ikka väga tükk aega nüüdseks tehtud, või ka kunst, mis tekitab juba ammu tülpimust. Sama on religiooniga, kus suured institutsioonid on jõudnud küsimuste ette, mida ei olegi ehk võimalik mõistlikult lahendada. Näiteks luteri kirikus, mis on Eestis killustunud kõikvõimalikesse kõrg-, madal-, krüpto- ja mis iganes suundadesse, saabus kriis siis, kui inimesed hakkasid loogilise ja pragmaatilise asemel uuesti igatsema midagi müstilisemat, irratsionaalsemat. Kes oleks aga arvanud, et sellistele hierarhilistele struktuuridele ja kõrgetele küsimustele pannakse lõplik pauk hoopis homoküsimusega?
Ent jätame nišiorganisatsioonid, käimas on ju hoopis suuremad protsessid. Ühelt poolt hakkab päris tõusvas joones peale suruma euroislam, teisalt käib viimaste uuringute põhjal ka Eestis päris põhimõtteline New Age’i ehk uue vaimsuse levimine massidesse, Tartu ülikooliski kaitstakse juba töid vabastavast hingamisest jne. Siit tekibki loogiline küsimus, milline valitseja saaks sääraste keerisprotsessidega hakkama. Milliste tarkustega peaks olema rüütatud meie tulev valitseja?
Mina tean vastust, kuigi see võib olla natuke metafüüsiliselt segane. Kui vaadata ajaloos tagasi, siis on üks valitseja küll, kellest tänased võiks eeskuju võtta. Öeldakse, et ta tuli nii vaikselt võimule, et ükski tolleaegne kroonika ei pannud seda tähele. Pigem kirjutati ajaraamatutes, et kolm päikest oli taevas, et mingi peapiiskop võttis nunna naiseks ja et Prahas oli olnud võimas üleujutus. Rudolf II (tema see salapärane valitseja ongi) suutis aga vastu kõiki ootusi 16. sajandi lõpul tuua Habsburgide trooni Viinist Prahasse ja luua sellest linnast Euroopa kultuuri kõige olulisema keskuse. Viin vaevles ju kogu aeg islamihirmus. Rudolf asus kohe koondama uude pealinna Prahasse oma meeskonda, ta kutsus kohale paljud tolle aja kõige olulisemad kunstnikud, muusikud, aga ka botaanikud, astronoomid, astroloogid ja alkeemikud. Temast sai suur salateaduste toetaja, isiklikus laboratooriumis alkeemiliste katsete tegija, kurioosumite koguja, salapärane melanhooliahoogudes vaevlev erak kõrges lossis.
Rudolfi suhted kirikuga olid pingelised, aga ta oskas osavalt käituda – kord tegi ta suuri annetusi miskile kloostrikirikule, kord aga keelas vaimulikel oma lähedalolekul ristimärgi tegemise. Üldiselt iseloomustas teda aga religioonialane tolerantsus ning iga juhtumit vaadati vägagi konkreetselt ja tähelepanelikult.
Vaimsete õpetuste üle otsustamisel tugines ta oma õukonna tippekspertidele. Nii on teada juhtumeid, kus mõni võltsingutelt tabatud alkeemik heideti pikaks ajaks vangitorni, tema vara konfiskeeriti ja ta kihutati pärast maalt välja. Samas jälgis Rudolf tähelepanelikult teaduste ja salaõpetuste võimsat arengut loodud ideaalkeskkonnas ja valis välja geeniusi, kellega tegi koostööd. Oma aja võimekaim alkeemik Michael Maier, kelle Rudolf II Prahasse kutsus, pandi proovile nii, et ta pidi terve aasta lossis esimest audientsi ootama. Siis aga tegi Rudolf ta oma isiklikuks nõuandjaks, ravijaks ja sekretäriks.
Keset keerulist aega valitsev inimene peabki olema vastuoluline, metafüüsiliselt arusaamatult käituma. Lõppkokkuvõttes ongi see ainus tee, et olla üleloomulikult täpne oma asjades, segasel ajal peabki nii valitsema.
Tõeline täht Rudolfi taevas oli kunstnik Bartholomeus Spranger, üks oma aja rikkamaid loomemajanduse näiteid. Rudolf kutsus ta ise kohale ja vestles temaga pea iga päev pärast lõunasööki. Sprangeri töödes on seotud erootika ja salateadused. Jah, armsad unustatud tänapäevakunstnikud, vaid sotsiaalsete teemadega tegeledes ja enda vormist väljas keha eksponeerides ei osta elu sees terveid vanalinna kvartaleid, nagu Spranger tegi.
Rudolf II tegutses veel paljudes valdkondades silmapaistvalt, ta ehitas endale väga võimsa kanalisatsiooni ja superlukstualeti, mida uuritakse tänini. Ta korrastas (ja see on riigivalitsemise seisukohast väga oluline) õlle valmistamise ja müügi asju, kehtestas 1578. aastal karmid karistused kõigile, kes müües õlut solkisid. Niisiis, peen esoteerik ja õllekuningas ühes isikus! Originaalsus, tarkus ja hoolivus! Kas ka meil ei oleks vaja sellist valgustatud monarhi, kelle mõju ulataks ühtviisi nii segaduses kirikupeani uhkes kabinetis kui ka kauge kajana normaalse õllehinna kaudu iga öise lihtpurjutajani? Selline mitmekülgsus tulebki aga ainult pideva esoteerilise treeninguga, lõpuni peenendatud tunnetusega.
Rudolf armastas oma linna ja rahvast tõesti hüpersensitiivselt ja selle omapärase armastuse märke võib siiani leida Praha arhitektuuris. Näiteks Vanalt Troonimisteelt, mis kujutab alkeemilist protsessi algusest lõpuni, leitavad majamärgid on ühtlasi ka praktilised sümbolid. Need kaunistavad paljusid Praha vanalinna maju suunal raekoja platsilt üle Karli silla üles lossi juurde. Rahvas ei tunnegi ehitisi mitte aadresside, vaid just kujutatud figuuride järgi. Need on jäänud püsima ka erinevate ümberehituste ja fassaadistiilide kiuste. Iga uus omanik, kes on asunud tegema ehitustöid, on mõelnud, kuidas näiteks alkeemilist Punast Lõvi või Kahte Päikest kujutada.
Nii on majamärkide alusel oma nimed saanud ka hoonetes toimivad kohvikud, restoranid, apteegid jne. Seda, et tegemist on tõesti tänaseni toimiva teraapilis-alkeemilise süsteemiga, sain aru siis, kui äsja sõpradega Prahas viibides üks mu kaaslane ära eksis ja oskas öelda vaid, et seisab maja ees, mille ülaosas on kujutatud mesilasi. Kuna mesilased on vaid ühel majal, siis leidsin napsise härra kohe üles. Rohkem polegi vist ühe valitseja tarkuse kohta lisada, jääb vaid üle oodata meie presidendivalimise tulemusi.
