Meie lähedale istus pealtnäha täiesti normaalmõõtmetes härra, kes tellis lauale jubeda popurrii kõikvõimalikest menüüs esindatud söökidest ja jookidest. Kuna kummaline isand pälvis nii lapse kui ka minu siira provintsliku tähelepanu, jälgisin seda meisterlikku veidruste paraadi vägagi üksikasjaliselt. Öeldakse küll, et suutäisi ei ole ilus lugeda, aga… Kõigepealt sõi gastroleeriv gurmetoloog ära monumentaalse rea nii-öelda suuremaid sööke (kaks suurt suppi, kolm prisket praadi ja kolm magustoitu; rohkeid salateid, juustuvalikuid ja muud sihukest ei hakanud ma loendamagi). Siis jõi tundmatu vägilane õlle ja paar tassi kohvi ning sõi kaks kooki, tegi veel ühe õlle ja lisas nii-öelda rasvaseks täpiks i peale paar pirakat pitsapirukat ning jooksutas kohale moorapea. Jäätisekokteil võeti ka lõpuks ligi. Panin samuti tähele mingit üpriski ebaharilikku, ilmselgelt kõrgprofessionaalset stiilivõtet – enne iga uue taldriku juurde asumist sõi virtuoos väikseks vahepalaks lõhevõileiva. Neid tellis ta kohe alguses kaheksa tükki! Usute te seda?

Lõpuks asetas toidu-paganini ohates lauale pangakaardi. Ilmselt oleks ma kogu juhtumi kohe unustanud, kui söögikohas oleks saanud kaardiga maksta. Paraku ei ole sellist võimalust selles kohvikus kunagi pakutud. Mees mühatas ja loivas nurga taha automaadist raha tooma. Umbes siis hakkas mul peas kelluke helisema ja tekkisid kahtlused! Ootasime lapsega teda ilmatu hulk aega, kuid huvitav härra muidugi tagasi enam ei tulnud. Väsinud ja vaid natuke nukraks jäänud ettekandja koristas laua ja viis arve tagasi kööki. Kõik. Me ei näinud seda omapärast kelmi ka enam väikelinna tänavatel, kuigi väljusime ja vaatasime otsivalt ringi. Inimesega võib ju jumal teab mida juhtuda teekonnal pangaautomaadini! Kuid pentsik õgardkelm oli ilmselt juba meie linnakesest lahkunud. Ei saanud temast, nii paljutõotavast andest, iga kohvikuomaniku unistusest, siinse söögikoha püsikundet, kes oleks asutuse rasketest aegadest nagu niuhti läbi vedanud!

Aga kohvikutes võibki juhtuda pööraseid pisikesi asju! Ei maksa arvata, et see oleks ajaloos kuidagi teisiti olnud. Kui kultuurimõjutaja Bernhard Linde tegi 1929. aastal reisi läbi Läti, Poola, Tšehhoslovakkia ja Ungari eesmärgiga tutvuda sealse kultuurieluga ning kirjutas hiljem oma reisist mahuka teose “Loova Kesk-Euroopa poole” (1930), siis keskendus ta selles peatükkide ulatuses ka pealinnade kohvikuelule. Linde pidas seda sama oluliseks kui kirjandus- või teatrimaailma.

Võib vist öelda, et kui ürginimesed kogunesid lõkete ümber ja tänapäevainimesed soojendavad end arvutite kumas, siis 20. sajandi esimesel poolel veetsid endast lugupidavad inimesed palju aega kohvikutes. Kui Riias oli kohvikuelu reisumehele Bernhard Lindele okei, siis jõudes järgmisena Poola, näis Lindele kõik juba palju litsakam ja luksuskohvikus avastas ta, et kohvik koosneb vaid “naistest, kellest suurim enamus kuulub juba selgelt kõige mitmepalgelisemasse poolilma tuntava kallakuga igapäiste kokottide poole”.

Siirdudes edasi Prahasse, puhkas Linde veidi, nautides õhtul programmi, kus laval neegritar, geiša ja tiisikushaige viiuldaja. Kuid Budapestis jälgis ta naaberlauas istuva härrasmehe-veinijooja rahaliseks tühjendamiseks väljamõeldud kavalat süsteemi: “Pea asuski tema lauda viletsalt inglise keelt purssiv ungarlanna, kelle sinnailmumine tõi laua ümber üksteise järele rea igasugu tühja-tähja pakkujaid: esimene oli praetud mandlite müüjanna oma vähemaksva kaubaga, mille vastuvõtmine julgustas juba šokolaadi-müüjannat panema lauale õige suurt karpi!” Reisi lõpul teeb Linde kokkuvõtte eri riikide kohvikukultuurist tõdemusega, et kõikjal on ikkagi valitsemas väga kurvad ja allakäinud ajad!

Aga ehk ei ole asjad veel nii halvad, kui paistab! Just teatas meedia uudist, et Pariisis avati kassikohvik! Külastajahulgad tormasid kohale ja ummistasid asutise kohe avamispäeval. Kasse ei tohi seal eriti häirida, neid ei tohi äratada ega joota, aga muidu mudida on vist lubatud. Fotodelt jäi igatahes mulje, et sülle nad inimestele ikkagi pugesid. Kujutan ette, et sellist Pariisi kassi on igatahes turvalisem põlve peal pidada kui mõnda kelneriga kokkumängivat Linde nähtud ungarlannat! Annaks jumal, et sinna sümpaatsesse kassikohvikusse ei satuks väikest provintsilinna väisanud õgardkelm, kes ilmselt sööks ju kohe kõik kasside croissant’id ära ja võib-olla krõbistaks magustoiduks tühjaks isegi armsate karvapallide söögikausid! Ma muidugi kassipidajana loomi ei alahindaks, sest kui panna nüüd Turovskit, siis peab ütlema, et kass on ainuke loom, kes mängib saagiga enne selle tapmist! Kassid võivad olla tegelikult väga jubedad väikesed kättemaksujumalad.

Üks tuttav rääkis hiljuti juhtumist rongis, kus ta läks korraks esimese klassi vagunisse kohvi jooma. Inimene ei saanud tassikest nautima hakatagi, kui kõrvalpingi naaber palus tal võrdlemisi vihaselt lahkuda, sest ta ei olevat ju üldse esimese klassi vaguni reisija! Väljaviskava märkuse tegi just nimelt kaasreisija, mitte vagunisaatja! Ma ütleks, et see on ju vägagi lindelik olukord, pole see maailm midagi nii palju muutunud.

Veelgi kummalisem lugu juhtus aga minuga kord Riias, kus istusin korporatsioonikaaslastega ühes Daugava-äärses välikohvikus. Meie lauda istus ebamäärases eas naine (kelle püksilukk oli millegipärast lahti) ja pani sõnatult lauale fotoalbumi. Et lahendada piinlikku olukorda, hakkasin vennasrahva esindaja toodud asjakest uurima. Seal sees oli palju naiste pilte! Kui keeldusime oma lemmikute väljavalimisest ja lõbumaja külastamisest, vihastas külaline niivõrd, et haaras laualt meie pooliku õllepudeli ja põgenes sellega lähima silla alla! Suurlinnades võib kohvikuelu olla vägagi äkiline!

Ise joon üldiselt ainult lahustuvat kohvi, mäletate veel ehk seda nõukogude ajal defitsiidiks olnud pruuni ümmargust plekk-karpi, mille peal tantsiv kollane India naine ja kiri “INDIAN INSTANT COFFEE”. See oli okupatsiooniajal iga lihtsa vanainimese unistus. Väiksemates maapoodides teda ikka leidub, Selveri gurmeeosakonnast pole mõtet nii prostat asja muidugi otsida. Hea lahja jook, ei aja südant puperdama! Kui pean oma pisikeses kodulinnas üldse kohvikus käima, siis eelistan tegelikult ühte väliseestlase tehtud ökokohvikut. Ei, mitte, et oleksin hirmus tervislik, vaid mulle meeldib mõelda, et see Vietnami sõjas käinud kohvikuomanik saaks ilmselt vabalt hakkama õgardkelmiga, kui see peaks näole andma. See, mis aset leiaks, oleks muidugi jube harmageddon ja lõpuaegade lahing siis küll. Kord rääkis väliseestlane mulle, et jäi džunglis elama ainult tänu skauditarkustele, mida oli nooruses Ameerikas omandanud. Ma ei usu, et õgardkelm sellisele spetsile vastu saaks!

Kui juhtuksin Tallinna, astuksin läbi ka Edgari kohvikust. Kardan ainult, et see jääbki ilusaks unistuseks, sest kui ma kunagi jälle pealinna jõuan, on see õnnis asutus vist juba suletud. Vaatasin kodulehekülge, vägev programm! Piltidelt on näha, et saab teha endale linnapea kujutisega vitraaži, tantsida Mait Maltise laulu järgi Edgari tantsuõhtul, näha joonistamas Hugo Hiibust ja teha palju muud huvitavat. Mis peaasi, ma arvan, et seal on turvaline olla, sest suur linnapea paraadportree on seina peal! Ma ei usu, et see minu väikeses kodulinnas kohatud õgardkelm julgeb sinna laiama tulla. Edgari ja Mait Maltise vastu ta ei saaks! Pealegi, seal võiks ta süüa vist nii palju tasuta, et ilmselt lihtsalt lõhkeks! Pariisi kassid igatahes rõõmustaks, ma arvan. Ja Hugo Hiibus joonistaks ta jäänustest, väljapaiskunud soolikatest ja üldse kogu toimunud värgist ühe lõbusa šarži!