Jutt täiesti õige, välja arvatud üks väike aga — Ergma juhatusel Toompeal koos käiv seltskond ei ole paraku mingi eliit. Ja ma ei taha siin praegu väita nagu oleks valimised manipuleeritud või eitaksin ma riigivõimu tähtsust. Ei-ei, seda mitte. Las nad olla. Las nad nokitsevad. Aga palju parem oleks, kui nad mitte ainult ei oleks ega nokitseks, vaid kui nad suudaksid teha seda, mille puudumist ka Egma ise hästi tajub: vastutada ja pakkuda eeskuju.


Vaja on moraalset ja vaimset eeskuju. Kuid seda nad ei suuda anda. Ja sellepärast nad polegi eliit, vaid tüübid, kes on kas tänu isiklikule tublidusele — seda nii halvas kui heas — või mingitele muudele isikuomadustele pukki saanud. Mida nad seal teevad või ei tee, on üsna teisejärguline kuni nad ei tee seda, mida iga maa valitseja eelkõige tegema peaks: vastutama ja olema eeskujuks, nagu juba korra öeldud. Aga tundub, et seda ei saa piisavalt palju öeldud, meie poliitiline „eliit“ on ikka samasugune nagu ta on ega püüagi end parandada.


Kuid tühja nende poliitikute kirumisest. On ju olemas veel see „eliit“, kellest räägib seltskonnaajakirjandus: igasugused tähed ja tähekesed, kes vilguvad teleekraanil või kõlavad raadioeetris. Või teevad midagi muud. Või lihtsalt on piisavalt lahedad ja evivad piisavalt lahedaid sõpru, et teenida ära õigus jääda kaadrisse. Millist eeskuju nemad annavad ja mis vastutust kannavad? Peale eneserahuldamisõpetuste ja soovituste edukamalt voodipartnereid lantida, ei tulegi nagu midagi tarka pähe. Iseenesest muidugi praktilised soovitused, kuid mitte selliseid, mis aitaksid meil neid eeskujuks võtta ning elada terviklikumat ja õilsamat elu. Ja kuidas jääb vastutusega? Pärast Anu Saagimi orkestreeritud orgiat Pühavaimu kirikus on see teema vist päevakorrast maas. Seega pole seegi seltskond mitte eliit, vaid üks üsna juhuslik kamp, kellel lihtsalt on raha, kõvasti edevust ja mõnel juhul ka hea välimus.


Kuid kus see eliit siis on? Kas kirjanike ja kunstnike seas? Tegelikult mitte, sest nad ei püüagi tänapäeva killustunud kultuuripildis mingeid eetilisi juhtnööre või soovitusi anda. Seega nad ei püüagi ise eliit olla — vähemalt mitte teadlikult.


Tundub, et seda eliiti polegi. Eestlased on õnnetu rahvas, kelle eliit oli omal ajal saksakeelne — pean silmas baltisaksa aadlit —, kuid ajaloo keerdkäikude tõttu ei kujunenud neist ja meist ühte tervikut. „Balti parunitest“ ei saanud meie eliiti. Võõraks jäime teineteisele. Vabariigi tekkega muidugi baltisakslaste peenust, aga eelkõige nende kodumaatruudust ja kõrget töömoraali hindav ülemkiht tekkis, kuid nii paljukest kui teda oli, juuriti ta nõukogude ajal välja… Oleme seega üks eliidita rahvas, peata rahvas. Ja peaksime seda endale ka tunnistama, mitte tembeldama eliidiks ajusaagimeid ja treiljaneid. See looks eeldused selleks, et see eliit kunagi ka päriselt tekiks, mitte ei jätaks meid pimestatult pseudoeliidi küüsi.