Peeter Helme: Hardcore-mõttevabadus
Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.” Väga tore. Konkreetne ka. Kuid ometi tundub, et Eestis mõistetakse usuvabadust eelkõige n-ö negatiivselt või eitamise kaudu: et kui puudub riigikirik, ei tohi ka avalikus ruumis toimuda usulist tegevust ja me peaksime ka unustama kõik oma kultuuris leiduvad viited usulisele pärandile. Ometi on seda raske ette kujutada ilma täiemõõdulise “kultuurirevolutsioonita”. Vaadates nii maailma ajalugu kui tänapäeva, tundub, et religioossus lihtsalt käib inimeseks olemise juurde — seda ka vaatamata samuti täiesti loomulikule tõsiasjale, et ta kindlasti mitte iga inimese elu ja maailmatunnetuse juurde ei käi.
Need mõtted tabasid mind, lugedes möödunud nädala Tartu Postimehest intervjuud Tartu ülikooli rektoriks kandideeriva molekulaarbioloogi Mart Ustaviga. Intervjuu oli huvitav, akadeemik Ustav muutus mulle kohe sümpaatseks, kui tunnistas, et talle meeldib süüa teha ja ta hindab head õlut. Mõnus mees, mõtlesin, olles humanitaarina saanud üle kergest võõristusest selle suhtes, mida need vahel nii hardcore’idena mõjuvad reaalteadlased minus tekitavad.
Lugesin edasi. “Kas jumal on olemas?” küsis reporter akadeemikult, kes nentis, et ta ei tea, on ateist “ja ei usu neid juudi muinasjutte”. Rahvakeeli öeldes vajus selle peale karp lahti. Et nagu mis mõttes “juudi muinasjutte”?
Uskuda võib muidugi mida iganes ja ka Tartu ülikooli rektorikandidaadile kehtib sama mis igale teisele Eesti kodanikule: tal on usu- ja mõttevabadus. Paraku sunnib selline vastus siiski küsima, et kuidas tuleks sõnast “mõttevabadus” põhiseaduses nüüd aru saada… Ja kas oma kodulehel ainsa Baltimaade ülikoolina 3% maailma parimate ülikoolide hulka kuulumisega uhkeldava ülikooli rektorikandidaat peab tõesti säärase “mõttevabadusega” sülitama mitte lihtsalt paljude inimeste, vaid paljude kolleegide ja üliõpilaste veendumustele?
Ja jättes nende “juudi muinasjuttude” religioosse aspekti kõrvale, kas ülikooli rektoriks saada sooviv mees suhtub kogu inimkonna kirjanduslikku ja humanistlikku pärandisse nii? Tahaks loota, et ei, aga ausalt öeldes on mul pärast nii ülbet lauset raske oma lootusele toetavaid argumente leida.
