Peeter Helme: Maa all
Sain muidugi juba toona, millalgi 90ndate lõpul aru, et tegu oli ehtsa neobütsantsliku maitselagedusega, ent mind vaimustas miski muu – et maa alla oli rajatud kolmekorruseline kaubanduskeskus, kus sai ilmaoludest sõltumata (kogu rajatist ehib klaaskuppel) ostelda ja süüa ja jalutada, nii kuis rahakott lubas ja süda käskis.
Olen teisteski suurlinnades ikka imetlenud elu maa all. Näiteks Berliinis saab mööda Friedrichstrasset – Ida-Berliini Kurfürstendammiks nimetatud tähtsat ostutänavat – kulgeda kaubamajast kaubamajja ilma kordagi maa peale tulemata, sest kõik need hooned on maa-aluseid, ent ometi laiu, valgeid ja helgelt mõjuvaid tunneleid pidi ühendatud. Arvestades Berliini sügiseti ja talviti ettearvamatut ja reeglina närust ilma, pole see üldsegi paha mõte.
Maailma suurim maa-alune linnaruum asub aga Torontos. Kanada metropoli kesklinna on rajatud tervelt 28 kilomeetri jagu tunneleid, mis ühendavad sisuliselt kõiki tähtsamaid kesklinna kaubamaju, teenindusasutusi ja transpordisõlmi. Mõeldes Kanada ilmaoludele, tundub see igati mõistlik.
Kanada kliima on muide sarnane Eesti omaga: nii meie kui ka Lõuna-Kanada keskmine aastane temperatuur on võrreldavalt madal, jäädes viie plusskraadi kanti. Mis tähendab, et kui kanadalastel on põhjust pugeda maa alla urgudesse, siis oleks ka meil.
Tallinnas näeks praegu pikim võimalik maa-alune rännak välja nii: minnes kas Harju tänava algusest või vastupidi, Roosikrantsi ja Kaarli nurgalt tunnelisse, saab läbida kogu Vabaduse väljaku alla jääva vahemaa taevast nägemata. Talvisel ajal väga mõnus. Aga lahe oleks, kui saaks siseneda Viru keskuse maa-alusesse ossa ja väljuda näiteks kesk Rotermanni kvartalit. Ja sealt võiks samuti maa-alust teed pidi pääseda Viru tänava otsa. Talvisel ajal on Mere puiestee ümbrus ja Viru ring üks vastikult tuuline kant. Ja selle kõrval ei maksa unustada ka liiklusohutust. Mulle küll meeldiks käia mitte ainult vihma ja lume, vaid ka pööraste autojuhtide eest kaitstult maa all.
Aga jah, maa alla ehitada on kallis ja keeruline. Seepärast eksisteerivadki suuremad maa-alused struktuurid kas poolhullude meeridega linnades või rikastes metropolides, kus maa-aluseid poode väisavad piisavalt rahakad inimesed, et asi tasub end ära. Ometi, unistada ju võib – külma ja talvisesse Tallinna sobiks säärane ilmastikku arvestav ja loominguline süsteem, kus ka siis, kui väljas on pime ja undab jäine tuisk, oleks võimalik vaikselt maa all askeldades omi asju ajada ning elust ka siis rõõmu tunda, kui praegune suvine valgus ja helgus kadunud on. Head suve jätku!
