Kuid pidada traditsiooniliseks seksikate pidu, tänavu vist kolmandat korda toimunud võrukeelset laulupidu või õllesummerit (ja-jah, sellegi kohta on kasvõi Eesti Ekspressis öeldud, et tegu olla „traditsiooniga“: Marko Mägi. Hansapank ei tunne nooti? — EE 8. 6. 2006) on lihtsalt nonsenss. Asi on selles, et traditsioone ei saa leiutada. Selles seisnebki nende erinevuses näiteks seadustest, mida inimene saab teha. Toetudes muidugi traditsioonidele.

Viimase olemus seisneb tema isetekkelisuses. Traditsioon mitte ei sünni, vaid mingi nähtuse piisavalt pikk püsi muudab selle ühel hetkel traditsiooniks.

Kahtlemata on traditsioon viinapitsi kummutamises ENNE sööma asumist. See on meile nii kindel ja kõigutamatu, et iga eestlane, kes on juhtunud nägema, et sakslased joovad viina PÄRAST söömist, on hämmingus. Miks tehakse ühel maal nii, teisal naa, polegi oluline — oluline on see, et kummalgi maal on tegu erisuguse traditsiooniga, mille algus ulatub kuskile halli minevikku. Muuta seda ei saa ja pole vaja ka, sest traditsioonid on osa meist endist.

Laulupidu ei ole päriselt traditsioon. See on leiutis, mille algus ja alustamise põhjused on täpselt teada. Ja praegugi hoiab laulupidu elus sadade inimeste katkematu töö. Ja muidugi riigi raha. Mingisuguse kombe ritualiseeritud kordamisest või eestlastele olulise kultuurinormi alateadlikust täitmisest pole juttugi. On konkreetne ja aeg-ajalt poliitilisi vorme võttev algatus. Hea algatus, aga mitte veel päris traditsioon, sest jah — traditsioon kas tekib, või mitte.

Laulupeol on iseenesest head eeldused kujuneda traditsiooniks: teda on tehtud piisavalt kaua, et raske on ette kujutada eestlust ilma laulupeota. Enamgi veel: laulupeo lisaüritusena tekkinud tantsupidugi on kogu oma kummalisuses (märksõna: Põhja-Korea) muutumas millekski, mis on inimestele vajalik, ilma milleta ei saa. Kuid veel mitte. Võib-olla viiekümne aasta pärast. Eeldusel, et seda regulaarselt korraldatakse ja selles ei viida läbi nii suuri muutusi, et nähtuse olemus muutuks sedavõrd, et inimesed ei tunneks teda enam ära tantsupeona.

Aga traditsioon pole kindlasti ei nimetatud õllesummer ega Kroonika seksikate pidu. Miski, mis on toimunud kolm-neli või ka kolm-nelikümmend korda, on lihtsalt miski, mis juhtus. Läks nii. Juhuslikult mitu korda järjest, aga ei enamat. Sest traditsioonist teeb traditsiooni aeg. Aeg lihvib, aeg teeb tuttavaks ning aeg võtab inimeste teadliku tegevuse viljana loodud nähtuselt kunstlikkuse aura ära, sulandab nähtuse keskkonda. Nagu see on juhtunud laulupeoga. Või omamoodi ritualiseeritud söögieelse napsuga.

Nõnda me elamegi ruumis, kus traditsioone on vähe, nendeks tembeldatavaid rohkem või vähem ajutisi nähtusi palju. Arusaadav, et nii palju kordi segi paisatud riik ja rahvas ihalevad stabiilsuse ja traditsioonide järele. Kuid siis tuleb lasta neil kannatlikult ja aega andes tekkida, mitte aga asjatult rahmeldada.