Ei pannudki tähele, kas see uudis ka Eesti meediasse jõudis. Igatahes jäi Drygalla afäär muus kodumaiseid uudiseid ummistanud spordimelus (millele peagi hakkasid sekundeerima teated ühe parteiprintsessi pulmast) siiski varju. Kuigi põhjust seda kajastada oleks olnud küllaga. Sunnib juhtum ju esitama tõsiseid küsimusi meie ühiskonna aluste püsivuse kohta. Nendeks alusteks peaks teiste seas olema nii meie kui ka Saksa põhiseaduses tituleeritud õigus eraelu puutumatusele ja arvamusvabadusele. Ühe neiu minevikus sorkimine ning talle etteheidete tegemine tema kallima meelsuse pärast oli kindlasti sissetung eraellu ja küsitav ka arvamusvabaduse seisukohalt.

Võib muidugi öelda, et internetiajastul on säärane asi paratamatu – Google ei unusta midagi ja meie kohta on võimalik kõik välja kaevata. Kuid – mida selle väljakaevatud infoga teha? Internet (ja konkreetsel juhul ka Saksa ühiskonna paranoilisus) on muutnud mõisted nagu “arvamusvabadus” või “inimväärikus” üha suhtelisemateks. Arvamusvabadus näib kehtivat vaid “õigele” arvamusele (muide, hea näide on ka Eesti meedias ilmuvad teated Ungarist, mis põhinevad vaid ühe osapoole seisukohtadel, riigi valitsuse või selle poliitikat pooldava rahva enamiku seisukohti kuulda ei ole), inimväärikus laieneb vaid “õigetele” inimestele.

Tegu on õõvastava arenguga, mis meenutab Prantsuse revolutsiooni, kus samuti avaliku hüve kaitseks ei kohkutud tagasi iseenese seaduste ja deklaratsioonide vastu minekust. Eriti kurb, et seekord langes säärase nõiajahi ohvriks noor sportlane, kelle soov oli lihtsalt tegeleda oma erialaga.