Peeter Helme: Teeme Eesti suuremaks
Ja tõsi-tõsi. Ei mingit statistika “tõlgendamist” ega arvudega manipuleerimist nagu mõnes teises riigis. Lihtsalt Saksa elanikkond on hakanud kasvama ja noorenema tänu kasvanud sisserändele. Tundub kehv ja võlts? Sugugi mitte.
Saksa meedia ei teinud elanikkonna kasvu põhjusest ka mingit saladust. Ajalehed teatasid hoopis rõõmustades, et rahvaarvu suurenemise taga on Lõuna-Euroopa riikide viletsus. Saksamaale asub elama aina rohkem inimesi Kreekast, Itaaliast, Hispaaniast ja Portugalist. Noori inimesi. Andekaid. Selliseid, kellel on elu ees, südames unistused, mida nad oma kodumaal, elades “Hotell Mammas”, nende maade väikest sotsiaalset mobiilsust arvestades iialgi teostada ei saaks. Küll aga Saksamaal, sest loo avalauses tarvitatud sõna Vaterland on mõeldud puhta irooniana. Saksamaa on kultuuriliselt mitmekesine ja avatud riik, mis tervitab sisserändajaid, eriti kui nad tulevad maadest, kust Saksamaale viimase 60 aasta jooksul ikka tuldud on: kreeka, itaalia, hispaania ja portugali kogukonnad on seal kohanenud ning neisse suhtutakse hästi.
Nii et Saksa riik kasutab ära oma Euroopa õdede-vendade häda ja nopib nende parimad pojad ja tütred endale, võiks kurjalt küsida. Aga miks ta ei peakski? Kas see polegi Euroopa unistus – minna sinna, kus on tööd ja leiba, töötada ühes kohas, puhata teises, veeta vanaduspõlv kolmandas. Kõlab ehk veidi ameerikalikult, kuid esiteks on see ju see ideaal, mille poole me pürgime – luua ühtlasem Euroopa, kus tööjõud liiguks senisest palju rohkem ja tunneks end võrdselt kodus nii Lissabonis kui Varssavis, nii Helsingis kui Palermos –, ning teiseks on see tegelikkus. Eriti Eestis elades peaksime seda ju väga hästi teadma.
Paraku teame seda hästi vooliku teises otsas olijatena. Eesti elu lootus ja tulevik jookseb minema üle lahe või lausa teisele poole maakera. Samal ajal istub meil Toompeal valitsus, kes kõiges peale ESMi ajab näpuga mööda EMORi ja SaarPolli uuringuid ning räägib küll riigi tulevikust, kuid peale sõnade suurt midagi ära ei tee, kartes kaotada väärtuslikku populaarsust. Konkreetselt pean silmas Eestisse sisserännu kvooti, mis on juba aastaid üks promill elanikkonnast ning mis pole pinnuks silmas mitte mõnele üksikule ettevõtjale – näiteks Nortalile või Skype’ile –, vaid mis tervikuna takistab Eesti arengut moodsa ja mitmekülgselt arenenud riigina. Jah, ma tean – paljud inimesed rändavad Eestisse muudel alustel, mis vabastab nad selle kvoodi tingimustest (näiteks puudutab see kõiki ELi elanikke), kuid see ei muuda vähimalgi viisil asja.
Nagu öeldud: sakslased rõõmustavad noorte hakkajate inimeste juurdevoolu üle. Nad kasutavad ära seda, et on maid, kust inimesed tahavad minna mujale, kuna kodus ei saa nad oma unistusi teoks teha. Eesti Asi, Eesti unistus on püsinud viimased veerand sajandit sama – rajada eestlastele hea riik. See on hea unistus ega kaota aktuaalsust mitte kunagi. Aga kas me oleme viimase veerand sajandi jooksul kuigi palju mõelnud ka sellele, mis on parimad vahendid selle unistuse elluviimiseks?
Julgen väita, et ei ole. Käib üks tüütu jamamine kohalike venelaste ja teiste mitte-eestlastega keeleküsimustes ning tuntakse muret selle üle, kui paarkümmend vietnamlast jookseb mööda Võrumaad ringi. Vabandust – kas see on poliitika? Mõttetu küsimus, eks ole…
Selle asemel, et statistiliste võtetega tõestada vastupidist ilmselgele – et meie rahva taastootmisvõime ei ole tasemel, et meid jääb vähemaks ja praeguste trendide jätkudes saame me ühel päeval otsa –, peaksime ära kasutama Euroopas kujunenud olukorda.
Meil läheb suhteliselt hästi, oleme kriisiga seni talutavalt toime tulnud, ka on meie sisepoliitika suhteliselt stabiilne. Ja me teame, et kui tahame majanduslikult ja sotsiaalselt tugevamaks saada, on meil vaja rohkem inimesi. Ümberõpe praegustele töötutele on osa lahendusest, aga mitte terviklahendus – peame mõtlema ka paljude pikaajaliste töötute vanusele ning nende ümberõppe tulemuslikkusele.
Teine osa lahendusest peavad olema uued inimesed. Hans H. Luik kirjutas sügisel Ekspressis (“Pahvak uut Euroopat”, EE 27.9.2012) Euroopas elavatest-tegutsevatest türgi ettevõtjatest, kes on loonud organisatsiooni nimega “Uus Euroopa”. Türgi on tore maa, meie liitlane NATOs, Venemaa ja ajatollade Iraani kõike muud kui sõbralikke huve tasakaalustav tõusev suurriik Euroopa lävel. Lisaks – ja see on vaat et kõige olulisem – teiste türgi rahvaste, keda on peaaegu paarkümmend, juht ja eeskuju. Luik tsiteerib “uute eurooplaste” tähelepanekut Eesti immigratsioonipoliitika kohta – see on enesetapjalik – ja kui mõnes muus punktis võivad türgi ärimeeste seisukohad tunduda Eestile sobimatud, siis selles tuleb nendega kindlasti nõustuda.
Meie sisserännupoliitika on enesetapjalik. Mis tähendab seda, et ühel päeval seisame silmitsi vajadusega tuua Eestisse uusi inimesi, olemata end harjutanud selle mõttega ning jätnud kõik ettevalmistused viimaseks hetkeks. Kust, kuidas ja keda tuua? Keerulised küsimused, millele on parem hakata vastuseid otsima nüüd. Parem oleks olnud kümme aastat tagasi. Põhjus lihtne: me pole neid küsimusi esitades üksi. Soomlased, rootslased, taanlased, ka poolakad ja lõpuks ka lätlased-leedulased ja tegelikult kogu Euroopa on samas olukorras: vajatakse inimesi.
Ja nii ongi, et enne kui türklastest “uued eurooplased” on lõpuks viimane ja ainuke seltskond, keda on võimalik Eestisse meelitada, sest teised potentsiaalsed minejad on endale juba mõnusa koha leidnud, peaksime ise aktiivsed olema. Nagu öeldud: Türgi on tore maa ja oluline liitlane, kuid eks nad ole ikka üks kauge ja meile võõra kultuuriga rahvas ka. Las näitavad pigem teed tulevikku oma suguvendadele idas. Ka Saksamaa kogemus osutab, et kui lõunaeurooplaste hõlmamine Saksa kultuuri ja ühiskonda on käinud mängeldes, siis türklased on sedavõrd mõru pill, mida isegi Euroopa Liidu suurim rahvas ära ei seedi.
Et võtta pikk jutt lühidalt kokku: peame lõpetama ära selle ühe-promilli-lolluse, millest kellelegi kasu ei ole, sest pole veel näha olnud, et Eestile kipuks sissesõitnud tormi jooksma. Peame ära kasutama praegust olukorda, kus Euroopas on riike, mis ei suuda leida rakendust oma noortele, haritud inimestele, kes on seetõttu meeleldi valmis ehitama endale tulevikku ükskõik millises riigis, mis ainult ulataks neile käe ja kutsuks. Peame ka arvestama tõsiasjaga, et erinevalt Saksamaast ei pruugi Eesti olla atraktiivne teiste ELi maade kodanikele, küll aga nn kolmandatele riikidele, kust sisseränne käib praegu kvoodi alla. Sellest oleks kasu ka meile, kes me oma vananeva ja kahaneva elanikkonnaga ei suuda Eesti Asja enam kaua üksi ajada. Ajame seda siis koos teistega. See teeb Eesti ainult suuremaks.
