Peeter Olesk : Kes või mis meid õpetab?
„Sest mis on elukool?” küsis August Sang luuletuses „Tagasivaade” (1956). Ja vastas samas: „Me enda vead!”. Mitte plusside ja miinuste vahekord, vaid just vead. Erakonna „Isamaa ja Res Publica Liit” suurkogu järel võiks küsida, kas see oli elukool? Kas õppemaks või üks koolipäev? Kuidas vastata nendele küsimustele Sanga sõnadega „Me enda vead!”?
Opositsiooni kasutegurist
Meie erakondade juhtidel, mitte ühelgi neist, ei seisa endiselt meeles, kui keerulisse olukorda satub erakonna nn. volinik – olgu liige või traditsiooniline poolt-hääletaja või vaikne toetaja - , kui ta peab oma partei seisukohti kaitsma, aluseks üksnes arvamused perioodikas. Enamasti esitatakse need arvamused teadagi väljastpoolt sisse ehk kas spekulatiivselt või nuuskurite abil. Voldikutega pole mul Mart Laari ega terve erakonna põhjendamiseks peale hakata isegi mitte seda, et teha tuld pliidi alla. Mul on vaja vundamenti, mitte lora. Näiteks seaduseelnõu korteriühistustes soojatagamise kohta neile, kel küttevõlad puuduvad, seda viimast ehk siis lora paraku on, sest lõhkenud malmradiaatoreid ei ole võimalik soojustada üksikute tubade kaupa ja kuidas, iseäranis kui kiiresti, mõeldakse menetleda neid pankrotte, mis on tekkinud erafirmade maksujõuetuse tõttu kortermajadest ostetud/renditud pindade arvelt?
Parema puudusel – ja sellest on olnud juttu juba ka mujal - mõtlen ma vajalikud põhjendused välja ise. Võib juhtuda, et säärast põhjendust on tarvis kohe, sekundite jooksul, ootajaks mitte potentsiaalne valija, vaid hoopiski juhtliige konkureerivast erakonnast. Kust ma talle telefonikõnes võtan tolle voldiku, mille peamiseks adressaadiks on kõikjal üle maailma harilikult jobu, molu või tobu? Muidugi võiksin ma talle vastata, et mis see Sinu asi on. Samahästi võiks ta küsida minult „tagurpidi”: mis siis on Sinu asi?
Aastal 2011 on minu asi, milline valitsuskoalitsioon siis moodustub, sest ta moodustub pärast eelarveaasta algust ja nii ehk naa juba eurohindades. Suurkogul ütles majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts kui kandidaat erakonna ühe aseesimehe kohale: kolmest asjast, mida IRL peab kahe aasta jooksul tegema, on kolmandana „vaja välistada Savisaare võimuletulemine Eesti riigis” (PM 1. II 2010). IRL saaks seda teha üksi ainult sel juhul, kui ta valimised võidaks. Kus on tagatised? IRL ei saa olla keelupartei, sest see tähendaks teistimõtlemise ja järelikult ka opositsiooni tagakiusamist.
Ent pole kadunud teinegi aspekt. Keskerakonna elektoraat Tallinnas ja piki Põhjarannikut ei ole ürgvana, teda surnuks ei räägi. Kui Edgar Savisaare võimuletulek Toompeal ehk valitsuskoalitsiooni loomine tema juhtimisel peab olema välistatud, siis vähemasti esiotsa vastasseis Nevski katedraali vastas toimiva parlamendi ning Vabaduse väljaku äärse ja vana pritsimaja taguse vahel püsib. Asjade nii olles saavad üheks kaalukeeleks sotsiaaldemokraadid, kes alumises punktis kuuluvad koalitsiooni, ülemises aga opositsiooni. Kumbapidi see on IRL-ile kasulikum?
Punkt ja mastaap
Marcus Aureliuse järgi on inimese elu punkt, st. täpp (võiks tõlgendada ka kui täpes). Mastaabiks võib võtta pikkade transpordikanalite võrku piki Ida-Euroopa idapiiri ehk mõlemalt poolt kunagist raudset eesriiet. Ma ei mõtle peamiselt autoteid. Pean silmas kõiki koridore, meri, kütus ja elekter kaasa arvatud. Kui siin seatatakse prioriteediks raudteeühendus Helsingi-Berliin, siis punktiks võiks seada kõiki peatuskohti trassil Balti Jaam – Valga, sest enamik teeäärsetest vaksalitest ega perroonidest ei kõlba mitte kuskile. Mitmendaks prioriteediks ülendatakse sel juhul modernne raudteeühendus Peterburi-Tapa? Ülesanne mõtlemiseks: piirivabast raudteeühendusest Pihkva ja Tartu vahel jäi Eesti ilma aastal 1991. Eurokompleks Oraval, mis ei kompenseeri kunagist otseühendust, vaid kõigest asendab seda mõnevõrra, valmib 2011, kakskümmend aastat hiljem. Mitmendale kohale tagantpoolt jääb siis sild Virtsust Kuivastusse?
Ma ei loetlenud eespool enamikku suuremõõtmelistest projektitest, nimetasin ainult mõnda. Kõik nad nõuavad konversiooni pikkusega umbes paarkümmend aastat. Kuivõrd see nii on, siis ma ei ehitaks kaasaegset poliitilist kultuuri Eestis üles hirmule Edgar Savisaare või keskerakondluse ees. Pealegi – kellele on tema pidurdus- või kummulikeeramisvõime kasulik? Ja veelgi edasi: kui seda hirmu tuleb üha korrata, kes ja miks siis IRL-is kahtleb?
