Peksta ja kallistada

Naine raputab öösel magavat meest: "'Ma ei saa aru, kuidas sa võid nii väikese palgaga nii rahulikult magada!"'

See vana anekdoot iseloomustab minu meelest hästi seda kahevahel-olekut: puhkuse ajal muretsetakse tööasjade pärast, tööl olles unistatakse puhkusest. Ei tule nii midagi välja ei puhkusest ega töötegemisest.

Rahul ei olda kunagi.

Aga, nojah, eks see rahulolematus avaldub igat moodi.

Linnaelu on närviline, vaja minna maale elama. Maaelu on igav ja tüütu, vaja linna minna. Perekonnaelu käib närvidele, vaja lahutada. Üksindus on väsitav, vaja hakata kodu rajama. Kunagi ei tohi rahul olla, kogu aeg tuleb edasi pingutada. Ah, ei, stressist tuleb ju hoopis vabaneda, lõõgastuda, leida endas rahu ja vaikust.

Täna nii, homme naa, mõnikord kõik ühekorraga.

Muidugi, on olemas pehmed väärtused: kodu, perekond, traditsioonid, usk, ajalugu. Ja on olemas kõvad väärtused: raha, karjäär, edu, äri, teadmised. Nagu yin-yang , kaks poolt, mis teineteist täiendavad ja samaaegselt sisaldavad. Kumbagi ei saa pidada iseenesest heaks ega halvaks.

Nagu tõuge ja tõmme. Päev ja öö. Mees ja naine.

Aga kuna korraga saab olla ainult üks, siis võib teine hoopis ununeda ja hoopis teistmoodi välja tulla.

Kaua sa ikka last utsitad, temaga pahandad, et ta midagi ei tee, sunnid teda pingutama, saama üha paremaid tulemusi, olema teistest ees, võitlema, karjääri tegema, edu saavutama, edasi püüdma... Ühel hetkel viskab tal kõik ära, läheb hipiks või punkariks, hakkab jooma...

Aga ka teistpidi. Kui hoida last pere ja kodu juures, pakkuda talle ainult armastust ja hoolivust, tema eest kõik ette-taha ära teha, siis võib ta ühel hetkel oma seitse asja kokku pakkida ja linna või välismaale põrutada, kus käib elu ja kus saab ka ise midagi teha...

Peksta ja kallistada. Mõlemat on vaja.

Ainult loll ja nõme inimene on endaga rahul, öeldakse. Aga öeldakse ka, et ainult lollid ja hobused teevad tööd. Nii nagu joodik leiab alati põhjuse, nii ka iga inimene. Kunagi on ju ikka keegi midagi ütelnud. Keegi on ikka samal lainel.

Tunda hetkest rõõmu, elada vaid päev korraga, lasta asjadel kulgeda nii nagu juhtub? No tore. Aga siis tuleb keegi, kes ütleb, et inimene peab oma õnne ja tulevikku ise kujundama. Jälle õige.

Tegelikult on see üks ja seesama. Vahe on nimetamises. Pole halba ilma heata ja vastupidi. Ka tegemata jätmine on tegemine.

Lihtsalt, kõike korraga ei saa. Ja pole vajagi.

Nagu on öeldud:

"Vähe tahad - palju saad. Palju tahad - segi lähed."

Nii ütlegi naisele, kes sind öösel üles ajas. Ja maga rahulikult edasi.