Peres Tallinnas, sünagoog avatud

16. mail avati Tallinnas Karu tänaval pidulikult uus juudi sünagoog. Sündmus kui niisugune oli tähendusrikkalt-tähelepanuväärne kasvõi selle poolest, et Tallinn oli viimane Euroopa riikide pealinn, kus puudus sünagoog.

Lisaks asusid siinsed ametivõimud teatud delikaatses situatsioonis, kuna just kuu aega varem paigutas rahvusvaheliselt mõjukas ühiskondlik organisatsioon, Simon Wiesenthali keskus, Eesti nende riikide hulka, kus paraku valitseb vähene huvi veel elavate natsikurjategijate süüdimõistmiseks. Eelkõige tuntakse jätkuvalt murelikult-pingelist huvi

Harry Männili

ja

Mihhail Gorškovi

käekäigu vastu.

Loomulikult valmistus kohalik poliitiline  eliit palavikuliselt-põhjalikult eelseisvaks, paratamatult oluliseks sise-ja välispoliitilise kallakuga kujunevaks kultuurisündmuseks. Kutsutud väliskülaliste seas oli vajalik saavutada eelkõige Iisraeli asepeaministri ja Nobeli rahupreemia laureaadi Shimon Peresi heatahtlik suhtumine kogu ürituse suhtes.

Ametlike isikute seas võtsid sünagoogi avamisest osa näiteks president Toomas Hendrik Ilves, välisminister Urmas Paet ning peaminister Andrus Ansip. Kui kahte esimest poliitikut tervitasid kohalviiibijad mõõdukalt doseeritud käteplaksutustega, siis peaministri saabumist saatis peaaegu hauavaikus. Viimane kontrasteerus seda karjuvamalt Peresele osaksaanud ovatsioonidega. Huvitav, miks küll nii?

Eesti riigipea kõneles heameelega sõjaeelsest juudi kultuurautonoomiast, loomulikult peatudes ka eelmise sünagoogi hävingul  ühe 1944.aasta märtsipommitamise tagajärjel. Pommitas nõukogude lennuvägi. Teisalt oli Ilves vägagi tagasihoidlik natsi-saksa okupatsiooni poliitika ja selle tagajärgede avamisel. Teatud delikaatse dissonantsina Ilvese sõnavõtule  kõlas holokausti mainimine Perese suust. 

Visiidi käigus Kloogas genotsiidi ohvreid mälestanud Shimon Peresi meelest oli Pronkssõduri teisaldamine Eesti asi ja välismaalased peaksid üldse seda teemat kommenteerides olema ettevaatlikud. Juba ainuüksi säärase mõtteavalduse võivad siinsed ametlikud ringkonnad kanda julgelt oma kõikide vastavate teemakohaste püüdluste plusspoolele. Seda enam, et Klooga tseremoonia järel ei läinud Peres Kaitseväe kalmistule... Pole sugugi välistatud, et Jeruusalemmas resideeruv Simon Wiesenthali keskuse direktor Efraim Zuroff paneb talle niisugust teguviisi vähemalt mõnevõrra pahaks. Ühes  oma hiljutises artiklis Jerusalem Post´is toonitas ta ju põhimõtteliselt, et just Punaarmee lõpetas kümnete tuhandete inimeste elu nõudnud tapatalgud Eestis. Perese käitumise motiivide üle võib teha ainult oletusi: isiklikud ajaloolis-poliitilised veendumised, soov meeldida võõrustajatele, rõõm järjekordse uue sünagoogi avamise üle, ameerika diplomaatia võimalik mõju jne. Igal juhul leidis muuhulgas aset väike vahekaotus Vene diplomaatiale, kuna Venemaa vaatleb Iisraeli enda loomuliku, kuigi mitteametliku, liitlasena antifašistlikul vastupanurindel. Ja vaat nüüd...

Teatud mõõdukat tröösti pakkus ehk Itaaliast pärit Venemaa ülemrabi Berl Lazari  lillede panek koos vene saadiku Nikolai Uspenskiga ja mälestuspalve lugemine Kaitseväe kalmistul, Teise Maailmasõjas langenute mälestusmärgi (Pronkssõduri) ees.

Staažikas vasakpoolne, rahvusvahelise tuntusega Iisraeli poliitik Shimon Peres (81) on paljulugenud erudeeritud mees. Ja inimene, kes on suutnud pidada läbirääkimisi Yasser Arafati endaga! Seda enam üllatus mind üks tema ajalooline ebatäpsus ühes aastatetaguses usutluses ajakirjale Der Spiegel. Nimelt nimetas ta Jeruusalemma linnaks, mis on olnud ainult Juuda ning Iisraeli pealinnaks (lapsus lingua?). Omalt poolt lisaksin -- 1099-1187 oli Jeruusalemm ka ristisõdijate Jeruusalemma kuningriigi pealinn.