Aga kahtlustada Pinterit nii odavas luiskamises oleks võhiklik. Kunstnikest, kes jagunevad väsimatuteks omamüüdi viimistlejateks ja oma meediakuvandi suhtes kohmetuteks, kuulub Pinter kahtlemata viimasesse kategooriasse. Briti tabloidide reporterid on tema koduukse tagant juba minema peletatud, lugupidamisest nobelisti tervise suhtes jättis Ekspress Pinteri sel nädalal intervjuupalvega tülitamata ja piirdub paari osundusega kirjandusauhinna komiteelt.

Niisiis Nobeli kirjanduspreemia mehele, keda võib pidada “20. sajandi teise poole Briti draama väljapaistvaimaks esindajaks”, kes “oma näidendites avab argise jutusumina taga peituva kuristiku ning murrab rõhumise lukustatud uksi”.

Rott serveerimislaua all

Kui allakirjutanu esimest korda tõlkijana Pinteri tekstiga intiimselt kokku puutus – see oli 1980. aastate lõpul, kui Toompere lavastas “Tumma teenrit” –, tundus tegu olevat Samuel Becketti noorema vennaga. Eksistentsialistlik tunnetus ja selle loov pikendus, absurditeater oli tol ajal kindel osa humanitaarsest kooliharidusest, ükski dialoog ei tundunud paberil  l i i g a  võõristav. Neile tekstidele ja pausidele, milles kummitasid möödarääkimine, umbusaldus, äng, paanika, elujanu ja surmahirm, jäi tegelik tõmblev liha külge kasvatada lavastajal ning näitlejatel. Pinter, nagu ka Beckett, oli kehale, intonatsioonile ja miimikale tõeline kondiproov. Neid võis teatris mängida ilma lavakujunduse, kostüümide ja kavalehtedeta, tühjal laval, aga mitte unisena, etendusejärgsest kõhutäiest mõeldes.

Samas – erinevalt Becketti tegelastest, kes kügelevadki filosoofilises hõreruumis, eikusagil, oli Pinteri omadel ikka mingi argine asi “majas” ajada, kas kedagi vagaseks teha, kokteiliõhtult eluga koju pääseda või oma abielus kord majja lüüa. Loom, kelle nime ei nimetatud, oli peidus siinsamas, serveerimislaua all. See võõristuse paigutamine näiliselt normaalsesse, argisesse keskkonda toob umbusalduse salakavalal moel lavalt saali – Pinteri näidendi vaheajal puhvetisse minnes ei taha väikesest jutust partneriga midagi välja tulla. Või nagu kirjutas kunagi üks Pinteri lavastajaid: “Koridoris selgub, et Pinter ise on kirjutanud teksti mitte ainult teie, vaid ka teie vestluskaaslaste suhu.”

Muidugi leidis see kõik – “ahh, milline s t i i l!” – jäljendajaid juba 60ndatel, rääkimata hilisemast. Monty Python oma parimates koomikapalades näiteks kandis pinterliku pinge suurepäraselt välja, paljud kehvemad jüngrid aga mitte, ja hea oligi. Iga jõuline eeskuju muusikas, kunstis ja teatris peabki tapetama banaalse moe kägistuses, et hilisemad põlved saaksid ta ise enda jaoks surnuist üles äratada.

Hackney – Broadway

Harold Pinter sündis 10. oktoobril 1930 Ida-Londonis poolproletaarses Hackneys, kus tema Venemaalt pärit juudi sisserän­dajatest vanemad pidasid õmblusäri. Seega kuulub ta ajaliselt ja sotsiaalselt “noorte vihaste meeste” ringi, kust Briti kirjanduse ja teatri uuendamist alustasid ka John Osborne, Arnold Wesker, John Braine jt. Ühe põhjusena, miks ta just draama oma vahendiks valis, nimetab Pinter ise 40. aastate lõpu tänavalahinguid kohalike töölistest natsijõukudega.

Absurditerava dialoogi teine alge pärineb küllap kohvikutest ja baaridest, kus noored intellektuaalid, kes olid otsustanud iga hinna eest oma vanemate väikekodanlikust või prole-elust pääseda, hilise ööni Sartre’i, Joyce’i, Becketti ja džässi teemal võidu improviseerisid. Seejärel õppis Pinter Londoni kuninglikus näitekunsti akadeemias ja teenis 1950. aastatel leiba mitmes Iiri ja Inglise lavatrupis, mängides näitlejana kaasa kogu tolleaegses repertuaaris salongikomöödiatest ja Agatha Christie krimidraamadest Shakespeare’ini.

Esimene omakirjutatud tükk, mis teatrilavale jõudis, oli “Sünnipäevapidu” (1958) – midagi Inglise publikule nii harjumatut, et enamasti ei ületanud vaatajate arv saalis kümmet. Tõeliselt kuulsaks publikumagnetiks aga tegi Pinteri järgmine näidend, “Majahoidja” (1960), mis üsna varsti tõmbas kokku täissaalid ka New Yorgi Broadwayl. Sealtpeale, nii kirjaniku, lavastaja kui filmistsenaristina, on Pinterit saatnud omamoodi ikooni maine. Ent nagu pühakujudel ennegi, on tal õnnestunud petta paljusid, kes ootavad neilt käitumist kasutamisjuhise järgi.

Vana poliitiline radikaal

1980. aastate teisel poolel, eriti pärast reisi jänkide destabiliseeritud Nicaraguasse, keskendus Pinter oma draamades poliitilise surve mehhanismidele. Nii nagu varem seltskondlikke, koduseinte vahele jäävaid võimumänge teemaks võttes, vaatleb ta sealtpeale inimese seisundit maailmas, kus poliitiline võim tähendab võimu ka keele, elulugude, sõnade tähenduste üle. “Üks pits enne teeleasumist” (1984, selles on ta ise mänginud sadistlikku peategelast), “Mägede keel” (1988), “Uus maailmakord” (1991) ja “Mullast võetud” (1996) on draamad, mis kõik püsivad Euroopa ja USA lavadel (viimastel küll vähem) ka praegu – ju siis ei soovi kaevandus kanaarilinnuta elada.

Ta ise ei taha mingist kunstnikule justkui kohustuslikust distantsist poliitikaga kuuldagi – kalduvus “saasta vaiba alla lükata”, nagu ta ütleb, on selleks maailmas liiga levinud. Ja nagu sellest esteetidele veel vähe oleks, on ta viimasel kümnendil oma hoiakuid pidevalt ka pressis valju häälega kuulutanud.

Võrrelnud Bushi valitsuse käitumist natsi-Saksamaa omaga, häbistanud Türgi ümberkäimist rahvusvähemustega, kritiseerinud inimõiguste olukorda Guantanamos ja USA enda vanglates, nimetanud George W-d Iraagi massimõrvariks ja avalikult kahetsenud, et andis valimistel hääle “hallutsineerivale idioodile” Tony Blairile. 2003. aastal, kui tal oli ränga kemoteraapia abil ravitud vähk, otsustas Pinter loobuda näidendite kirjutamisest (“Olen kirjutanud 29 näidendit ja sellest peaks aitama”) ning pühendada oma uus elu luulele. Värsikogu “War” (“Sõda”, 2003) pole küll kõige suurepärasem luule, aga on suurepäraselt vihane ja teinud internetisõimu järgi otsustades Pinteri tuttavaks ka sellele osale Ameerika publikust, kes kunagi teatrisse ei satu.

Siiski pole ta loobunud teatris lavastamisest ega kavatse jätta ka näitlejatööd – 76aastasena astub ta tuleval aastal Londonis lavale Becketti “Krappi viimases lindis”.

Pinteri “Majahoidja” taas ­Rakvere teatri mängukavas.

14. oktoobril taasesietendus Rakvere teatri väikese maja kolakambris Mati Undi lavastus “Majahoidja” Harold Pinteri järgi. Lugu kahest vennast, vanast majast ja potentsiaalsest majahoidjast jõudis esmakordselt publiku ette 2001. aasta suvel. Nüüd otsib omajahoidjat Üllar Saaremäe ja Toomas Suuman ning värskelt trupiga liitunud Erni Kask.

14. oktoobril pidi algselt esietenduma Mati Undi lavastatud “Baal”, mis nüüd igaveseks kaduvikust kätte saamata jääbki.

 Ja nagu Üllar Saaremäe arvab, küllap see Pinteri Nobel ikkagi Mati töö oli.

Pinterit on Eesti teatris varemgi lavastatud: “Majahoidja” (Evald Hermaküla, 1987);  “Tumm teener” (1989); “Petmine” (1994); “Koju­tulek” (Andres Noormets, 1999).