Pole vaja venelaste eest mõtelda
Siis tullakse lagedale igasuguste võimalike ja võimatute ideedega. Nüüd siis on end paari kodanikualgatusega tuntuks teinud Rainer Nõlvak püstitanud hüüdlause: "Lepime ära!" ning pakkunud välja leppimise või lepitamise tähtpäevagi - 1. mai. Et ikka ülemaailmse töölisklassi solidaarsuse päev, punalipud, võib-olla ühine rongkäik jne.
Rohkem kui kümme aastat tagasi käis, niisamuti eestlaste poolelt lähtunud, integratsioonikampaania. Kuigi lihtsalt ja loogiliselt võinuksime eeldada, et pärast NSVL kokkuvarisemist tekib ootamatult Eesti Vabariiki elama jäänud immigrantidel endal probleeme, kuidas uude ühiskonda ja olukorda integreeruda, ei juhtunud seda siiski. Venelased jäid äraootavale seisukohale - ehk see õnnetus - EV - läheb peatselt üle. Ning mõned ootavad niimoodi siiamaani.
Enne Tõnismäe punamonumendi nihutamist kutsusid mõned ühiskonnateadlased üles seda pronksmeest mitte liigutama. Aga nad ei analüüsinud ega öelnud sõnagi selle kohta, mida ma siin Tõnismäel töötades pikkade aastate vältel märkasin - kuidas sellest monumendist kujundati mitte veneluse, vaid tõeline nõukogude nostalgia tähis, kuidas aasta-aastalt aina kasvas 9. mai ja siis juba septembris ka Tallinna okupeerimise rahvarohke tähistamine. Ehtsad sõjaveteranid need polnud, sest neid on juba ea tõttu väga vähe elus. Pigem kogunesid erusõjaväelased, kes Eestisse jäeti, nende pereliikmed ning lausa kooli- ja lasteaialapsed. Need kogunemised olid kujunenud täiesti EV vastase protesti väljenduseks. Kas see protsess pidanuks veel jätkuma ja veelgi ulatuslikumaks muutuma? EV valitsused jäid ilmselgelt oma aktsiooniga hiljaks, 1990-ndate algul olnuks postamendivärk ilma suurema kärata tehtav.
Nüüd on laekunud veel kaks ettepanekut, üks õiguskantsler Indrek Tederilt, teine, sisuliselt samasuguste järeldustega Marju Lauristinilt. Et Eestis elavate kodakondsuseta isikute või ka Vene kodakondsust omavate vanemate lapsed võiksid automaatselt saada EV kodakondsuse. See olevat nihe rahvuskeskselt ühiskonnalt kodanikukesksema poole. Mina sellist rahvuskeskset ühiskonda vähemasti seaduste ega ka praktika põhjal küll ei näe. EV seadused ei anna ühtki ainult rahvusest lähtuvat juhtnööri, ELi liikmena ei saaks meil selliseid ollagi. Nii meie põhiseadus kui ka muud seadused on tehtud kodanikkonna jaoks.
Kui aga õiguskantsleri õilsat ettepanekut hakata reaalsuses ette kujutama, siis tuleb välja midagi teostumatut. Et kuidas ikka ilma kodakondsuseta inimeste peres kasvab ja kujuneb uus EV kodanik? Keelt tal pole vajadust enam õppida, sest see tsensus on juba läbitud, kool ja infoväli valitakse vanemate eeskujul ilmselt ikkagi Vene Föderatsiooni järgi. Seega on õigus Mart Rannutil, et keeleseadus ja täpsemalt riigikeelsuse nõue avalikus suhtluses on ainus seadus, millel on rahvuslik mõõde. Kas peaksime loobuma riigikeele staatusest ja ikkagi seadma sisse nullkodakondsuse ning kaks riigikeelt, mis on Rahvarinde aegadest peale olnud tänase Keskerakonna juhtide põhiline eesmärk? Selle eesmärgi tähtsust neile tõestasid ju ka äsjased valimised.
Ja veel kord Rannutit korrates - Eesti kõige suurem ebademokraatlik segregatsioon on kahes keeles antavas põhikoolihariduses. Paarkümmend aastat pole söandatud minna üle täiesti riigikeelsele põhikooliõppele ja tulemus oli pronksiööl näha - ei möllanud ju sõjaveteranid ega muistsed internatsid, vaid needsamad Eestis kasvanud vene noored, keda oli juba lasteaiast peale veetud pronkssõduri juurde miitingutele. Mida mul on nendega ära leppida? Või neil minuga?
Häda on ikka eestlastes endis. Me kipume kogu aeg venelaste eest mõtlema. Kujutama ette, mida nad tahavad, mis oleks neile hea, mis mitte. Jah, meil on loomulikult ja õnneks oma eesti keel riigikeeleks, aga pangaautomaatidest teenuste ja kaupadeni toimib praktikas kogu aeg ka kakskeelsus. Ärimehed ja pangad on valinud konsumeristliku oportunismi tee ja ükski poliitik pole neile näppude pihta löönud. Aeg-ajalt tõuseb üksikuid probleeme, kui mõni arst, politseinik või muu avalik teenistuja söandab kliendilt nõuda riigikeele kasutamist. Küll siis on ehmatamist ja ahhetamist! Miks? Miks meil keeleseadus siis on? Ja ikka ahhetavad esmajoones venelaste ees pugejalikult muganduvad suguvennad ise.
Kange mees Mihhail Stalnuhhin on teatanud, et proovigu eestlased Eestis hakkama saada ilma venelasteta. Ses mõttes, et venelastest töövõtjatega on ju mehitatud väga mitmed majandusharud. Ning Stalnuhhin tabab tõepoolest täppi.
Üks nõukogude võimu vastikuid tagajärgi on ka see, et see võim hävitas vana ja traditsioonidega eesti töölisklassi. Tehased, vabrikud ja tooraine toodi Eestisse sisse, toodang veeti NSVL avarustele välja ning tootev tööstus mehitati sissetoodud tööjõuga. ENSV profileeriti Moskvas põllumajandusvabariigiks ning eestlased tulid tehastest, vabrikutest ja ehituseltki pisitasa ära. See oli teada juba sovetiajal, see oli probleemiks Ülo Nugisele, kes võitles internatsidega. Aga see on oluline probleem ka täna, sest Eestis pole enam tõelisi ametiühinguid aga baasi sotsiaaldemokraatiale, nagu see oli olnud eelmisel iseseisvusajal. Arstid, õpetajad ja autojuhid on maailmas küll traditsiooniliselt kena lisandus ametiühingutele ja sotsidele, aga mitte selle liikumise põhi. Valgekraede sotsiaaldemokraatia on kohvikumäng, see pole võimeline sellised streike korraldama, mis ikka tööandjatel kõri pisut koomale tõmbaks. Seda oleks Eestis aga igasugu pankuritest ja ettevõtjatest ülburite taltsutamiseks vaja küll.
Rainer Nõlvaku ettepanek toodab parimal juhul mingit sovetiaegse internatsionalismi tüüpi potjomkinlust, mitte rohkem. Ka venekeelse meedia noomimine lähtub üleüldse liiga suurest usust meedia jõusse. Ei maksa unustada, et tänaseni on igal siinsel venelasel etnilisel kodumaal ka oma sugulased, sõbrad ja tuttavad oma ning nendega suhtlemine annab niisamuti informatsiooni, emotsionaalseid sidemeid jms.
Mu meelest võiksid eestlased, või õigemini mingi väike üliagar osa neist, ise maha rahuneda ja oodata ära venelaste või venekeelsete organiseerumise selliste poliitiliste institutsioonide taha, mis on poliitiliste partneritena tõsisemalt võetavad kui Klenski nimekiri. Kui kaua peab ootama, ma ei tea, aga venelaste eest me mõtlema ka ei pea. Hea, kui eestlased vahel isekeskis ära lepiksid, oleks ka suur samm edasi.
