Poliitilisest verepilastusest
Kui avaldasin möödunud nädalal oma arusaama
pronkssõduri teisaldamisel vallandunud sündmuste tagamaadest, ei
hämmastanud mind sellele järgnenud internetikommentaaride
jõhkrus ja pahatahtlikkus. Pigem olin üllatunud mulle telefoni
või meili teel saabunud rohkest tagasisidest, kus avaldati tunnustust
... julguse eest. Poleks ealeski arvanud, et kuueteistkümnendal aastal
pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist on oma mõtete avaldamiseks
vaja erilist vaprust.
Ma alustasin avaliku arvamuse uuringutega 23
aastat tagasi – ajal, mil arvamusi jagati kaheks. Õigeid arvamusi
esindas kompartei ja nende väljendamine oli iga kodaniku kohus. Teised
arvamused olid kas väärad või vähemasti ebaküpsed.
Alates laulvast revolutsioonist ja iseseisvuse taastamisest sai
avalik arvamus ka Eestis oma tõelise sisu, muutudes ühtlasi paljude
poliitiliste sündmuste otseseks mõjutajaks.
Demokraatlikus vabas ühiskonnas peetakse arvamuste paljusust
normaalseks.
Muidugi tuleb silmas pidada, et oleme sattunud
Venemaa-poolsete propagandarünnakute alla ning sellises olukorras ei oleks
omavaheline vaidlemine ja arveteklaarimine mõistlik. Küll aga on
küsimus selles, kuidas üldse tekivad need seisukohad ja poliitikad,
mille puhul rahvale kaasamõtlemise ja arutamise võimalust ei
pakuta, vaid nõutakse välisvaenlase olemasolule viidates nende
vaikivat heakskiitmist.
Et avalikkus koonduks riigile olulistes
küsimustes ühiste seisukohtade ümber, peaks selliste
seisukohtade kujundamine toimuma just maksimaalselt avalikult ja
laiapõhjaliselt. Praegu eelistab valitsus kahjuks töötada
suletud uste taga. Ikka ja jälle vihjatakse, et valitsusel on
informatsiooni, mida avalikkus ei valda, seetõttu polevat tavakodanikud
võimelised valitsuse otsuseid täies ulatuses mõistma ega
õigustatud neid kritseerima. Tekib küsimus – miks seda
informatsiooni siis avalikkusega ei jagata?
Professor Rein Taagepera
juhtis aastaid tagasi tähelepanu sellisele nähtusele nagu
ülikoolide teaduselu “konnatiigistumine”. Kui pikka aega
tegutsetakse vaid ühe, normatiivseks kujunenud paradigma raames –
koolitatakse tudengeid, kaitstakse väitekirju –, kannatab selle
tõttu teadusliku diskussiooni tase ning tõeotsing taandub pelgalt
skolastikaks. Seda on nimetatud ka akadeemiliseks verepilastuseks.
Sarnast nähtust näeme ka poliitikas, kus iseseisvuse algaastate
missiooniinimeste asemele on tulnud uus põlvkond
karjääripoliitikuid ja -ametnikke. Karjääri tegemiseks on
teadagi vaja üles näidata lojaalsust. Erakonnad, mis peaksid olema
ühiskonna probleemidele loovaid lahendusi otsivad mõttekojad,
muutuvad selle tulemusel õukondadeks, kus tähtsaks muutub
Päikesekuninga isiklik soosing.
Ka osa ministeeriumide
tippametnikkonnast on komplekteeritud poliitilise ustavuse alusel. Ministrid
koos oma poliitiliste nõunikega moodustavad survegrupi, millele
karjääriredelil edasi pürgida soovival ametnikul pole kasulik
vastu hakata. Pigem püütakse õhust ära tabada ministri
ootusi ja eelistusi, pakkudes neile vastavaid lahendusi.
Poliitika
umbekasvamist peaks idee järgi aitama ära hoida poliitiline
pluralism, erakondade konkurents – ent nagu näha, vaid sellest ei
piisa. Ainus väljapääs, mis aitaks poliitilist verepilastust
vältida, oleks otsustusprotsesside suurem avalikkus ja selles osalejate
laiem ring. Vaja läheb nii vastava ala ekspertide ja teadlaste abi kui ka
avalikkuse kaasamist – ehk siis kogu ühiskonnas olemasoleva
kompetentsi ärakasutamist. Seejuures on väga
oluline, et kaasamiseks loodaks institutsionaalne raamistik, mis ei
sõltuks vaid konkreetse otsustaja “valgustatusest” ja heast
tahtest.
Valitsus ei pea sugugi tegema seda, mida avalik arvamus
temalt ootab. Kuid valitsus ei tohiks ette võtta selliseid samme, mille
vajalikkust pole suudetud avalikkusele selgitada ja mida avalik arvamus heaks
ei kiida.
Autor on sotsioloog Rahvusvahelises Kaitseuuringute
Keskuses.