„Koduloomadele ka midagi,“ muigab müüja, kui neli kotti hiiremürki poekorvist letile tõstan. Külmade ilmadega tungivad närilised ­majja, isegi kassi lõhn neid ei peleta. ­Öösel kostab lae pealt vutt-vutt-vutt-vutt-siuh ja vutt-vutt-vutt-vutt-siuh – need väikesed isehakanud koduloomad on oma öistes toimetustes energilised ja väsimatud nagu kooli­eelikud kelgumäel. Kui hiireinvasioon lõpuks peatatud, saab jälle magada, võib-olla undki näha.

Mine tea, ehk on üks hiirte sissetungi põhjustest ka kaks ja pool kuud lakkamatult taevast langenud vihm, mille tõttu ilma kummikuteta kuiva jalaga majast autoni ja autost majani enam kuidagi ei saa. Ainus koht, kus veel ei lirtsu, asub maja lõunapoolsete akende all. Viinamarjal, niisiis, ei ole veel varbad leos. Aga igal pool mujal on kas lihtsalt soo või juba päris korralik järvistu. Kasvuhoone on vee all, rabarbrid on vee all, mustad sõstrad on vee all... Sajata veel suvi läbi, et nii kuiv on, maa tolmab, miski ei kasva. Palved saavad lõpuks ikka vastatud ja taevakraanid lahti keeratud. Ja lõppu pole näha.

Niisugune veeuputus ­ennustab külma ja lumerohket talve, räägivad kohalikud. Saab siis näha. Valgeid jõule muidugi meie kandis ei ­oodata. See oleks ka narr, sest Vilsandi looduskaitsealal algab püsiva lumekattega periood keskmiselt alles 23. jaanuaril, lumi kaob aga juba 8. märtsiks, kuigi see mineku aeg võib saartel kõikuda kuni kakskümmend päeva. Pigem veame me omavahel kihla, kas jõululaupäeval tuleb jaanipäevaga sama temperatuur – kümme kraadi sooja nagu mullu – või siiski mõned kraadid kõrgem või madalam.

Juba üksteist aastat tagasi, kui me oma esimese jõulupostkaardi Saaremaalt sugulastele ja tuttavatele teele panime, oli pildi allkirjaks mõte, et „rõõm on igas päevas, ka lumeta jõulus“. Sest soe kuldne päike ja erkroheline muru, mis meile suvekodu õue peal vastu naeratas, tegi meele omamoodi rõõmsaks tõesti. Mis sest, et lumikattelt peegelduva valguse tõttu on lumised talveilmad lumetutest kuni kaks korda valgemad, ja ere valgus omakorda mõjutavat positiivselt inimese psüühikat.

Pika, lumeta pimeduse vastu on inimestel tänapäeval õnneks tõrjevahendid olemas ja seepärast riputamegi jõulutuled üles pigem varem kui hiljem, sest kui ikka valget aega antakse vaid kuue-seitsme tunni kaupa – ning päevadel, kui taevas on pilves ja sajab ja sajab lõpmata, ei tundu üldse valgeks minevatki –, mängivad jõulutuled inimese meeleolu kujundamises märkimisväärset rolli. Neid tulukesi peab jaguma nii tuppa kui õue, nii külmi siniseid kui sooje kollaseid, minu pärast kas või punaseid, peaasi, et miski meie õue ära valgustaks ja näeks sauna minna. Muide, jõululõhna saab tuppa ka ilma midagi küpsetamata. Tuleb hoopis sauna leilivett eeterlike õlidega tempida – ikka kaneeli ja bergamotti, sidrunit ja ingverit, kardemoni ja nelki, apelsini ja musta pipart... Ja hommikul lõhnab padi nii magusasti, majast rääkimata.

Võtame aega. Peatume ja näeme. Tühja neist kingitustest. Oleme üksteise jaoks olemas. Oleme hoitud ja hoiame üksteist.

Jõuluootus pole niisiis midagi palju enamat kui talvise pööripäeva ootus, sest pärast pööripäeva hakkab päev kukesammu võrra jälle pikemaks minema. See on inimese jaoks, kelle elus püsimine sõltub uuest kevadest ja uuest saagist, suur asi! Vanas Roomas pidutseti 17.–23. detsembrini. Germaani ja skandinaavia rahvad pidasid kaheteistpäevaseid „juul’e“. (Küllap mängis pidustuste pikkuse juures rolli ka tõik, et talveks suur osa lihaloomadest tapeti, et oleks vähem suid toita, sestap oli liha laialt käes, ning parasjagu said valmis ka suvel hakkama pandud veinid ja sügisesest saagist tehtud õlled). Isegi Kesk-Ameerikas tähistasid maiad ja inkad talvist pööripäeva mitmesuguste rituaalidega, sest uue päikese tulemine on tähistamist väärt!

Selle n-ö paganliku, tuhandete aastate vanuse pööripäevapeo ehk valguse võidu pimeduse üle täitsid kristlased küll kunagi uue sisuga – aga see ei tähenda, et me ei võiks mõnikord mõelda, mis see jõulu tegelik taust on. See oli küll pidu, seda küll, aga samal ajal ka palve ja (paganlikele) jumalatele ohvrite toomine – et kuidagi siiski kevadeni vastu peaks. Et nälga ei jääks. Et külm ära ei võtaks. Et metsloomad nahka ei pistaks. Et sõda üle ei käiks. Et katk ei tapaks. Tõesõna, küllap usuks ma ise ka niisuguses olukorras hea meelega parem imejuttu õnnistegijast, kes pelgalt käeviipega vee veiniks muudab. Inimesele on alati lihtsad lahendused sümpaatsemad tundunud kui keerulised ja vaevanõudvad!

Kui ma vaatan oma detsembrikuist lirtsuvat aeda, siis näen ka siin midagi rõõmustavat – lumeroosi (Helle­borus niger), mis Mandri-Eestis on ena­masti esimene vapper varakeva­dine õitseja kesk märtsipäikest ja lumehangi. Saartel puhkeb ta õide juba novembris ja on täies õieehtes just jõulukuus, õigustades nii oma ingliskeelset nime Christmas rose ehk jõuluroos. Kristliku legendi järgi olevat mägedes lambaid karjatanud tüdruk nimega Madelon näinud möödumas inimesi, kes läksid Jeesuslapsele kingitusi viima. Madelon puhkes nutma, sest temal polnud midagi kaasa võtta. Ingel, kes seda pealt nägi, puhus lume künka pealt, kuhu langesid tüdruku soolased pisarad, ja tüdruk sai Jeesusele kinkida lumeroosi õie.

Kingitused... Olgu, räägime siis kingitustest ka. Selle mure lahendavad maal kogukondlikud jõululaadad, kus kohalikud oma käsi- ja näputööd – kodutekstiili, köögitarvikuid, küünlaid ja ehteid, helkureid ja villasokke, luudasid ja pannilabidaid, punutud korve ja jõulueri­pruule, kitsejuustupontsikuid ja koduleiba müüvad. Ostjateks samuti kohalikud ise, ümberkaudsetest küladest. Laadal kauplejal on selja taga mõnedki unetud ööd õmmeldes, tikkides, küpsetades ja kaupa pakkides, aga kui see kena hommik lõpuks käes ja lauad kaetud, on kõigil suur rõõm üksteist näha ja saab lõpuks rahulikult juttu ajada – korraks iseenda oravarattast välja astuda, mõnusalt perega koos olla ja küsida, kuidas teistel läheb (ja kui palju neil uputab). Pealegi, kui ikka seda päris õiget kingitust ei leia, siis saab ju otse tegijalt tellida – just selle õige mustriga ja just nende õigete värvidega.

Paul-Eerik Rummo kirjutas aastal 1966. ilmunud kogus „Lumevalgus... lumepimedus“: „Puudel õitsevad leevikesed, / aknaklaasidel jää. / Kellad käel, käivad inimesed, / seisma kellad ei jää, / ei jää kellad, ei inimesed. / Ei me peatu, ei näe. / Meie meeled on ikka keset / minekut üle mäe. [–-] Üha rutem! Üha rohkem! / Siis vast õnn on meil käes! / Peidetud poh­melus, pettumusohked. / Tahtmiste lõppu ei näe.“

Jõuluaeg annab tööinimesele võimaluse kalendri punaste ehk vabade päevade kujul sellest sisyphoslikust mäkketõusu-maratonist puhata. Peatuda ja vaadata, mis siis aastaga päriselt juhtunud on. Ja mis järgmisel juhtub. Võtame aega. Peatume ja näeme. Tühja neist kingitustest. Oleme üksteise jaoks olemas. Oleme hoitud ja hoiame üksteist.