Kõik me teame, et aeg-ajalt üritatakse meile müüa sama kaupa uue logo või värvilisema pakendiga. „Paremal“ juhul on sama hinna eest vähenenud ka kaal ning tarbija teeb hetkeks virila näo ja tarbib nüüdisaegsemas pakendis sisuliselt (kaaluühiku kohta) kasvanud hinnaga toodet edasi. Aeg-ajalt tuleb ka ette, et suhkur asendatakse tootes odavama maisisiirupiga ja millegi „ökoma“ asemel tekivad tootesse hoopis kurjad transrasvad. Täpselt sarnane protsess toimib nn suurte ideede tasandil. Uuesti üritatakse müüa habemega meeste habemega ideid, proovides brändida neid praeguse keskkonnaga sobivaks. Brändid ja sloganid võivad olla lühikesed ja löövad nagu „postkapitalism“ või pikemad ja seega justkui intellektuaalsemad nagu „kapital 21. sajandil.

Pakendit avades leiab aga mõlema puhul tuttavad komponendid. Esiteks kapitalismi kriitika ja teiseks etatismi ehk sügava, peaaegu fanaatilise usu riigi või kasvõi riikide liidu kõikvõimsusesse. Esimese mõtte arendamise puhul lüüakse kirves kohe sügavale kivisse, sest turumajandust (kapitalismi) kritiseerides kritiseeritakse hetkel eksisteerivaid majanduse seisundeid (näiteks Euroopas), mille puhul on turumajandusest suisa üllatavalt vähe alles jäänud. Bensiiniautosse on pidevalt diislit tangitud ning see, et sõiduk enam liikuda (majandus kasvada) ei taha, olevat auto probleem, mille lahenduseks on ideoloogiliste turundajate meelest see, et diislikütust tuleks bensiinimootorisse ajada senisest suurema survega. Siit jõuame kohe teise vägagi küsitava väärtusega mõtteni – selle sama diislikütuse ehk riigiusuni.