Presidenti armumise ohtlikkusest
Ma olin õnnelik, kui Barack Obama võitis. Kui päris aus olla, oleks võinud võita ka Mickey Mouse ja ma oleks ikka õnnelik olnud, sest pärast meest, kes küsis Brasiilia presidendi käest: „Kas teil on ka seal musti?", on väga kerge leida märke paremast, targemast ja võimekamast juhist ükskõik kelles, kes pole George W. Bush. Jälgides aga üritusi, millega tähistakse USA uue presidendi ametisse asumist, hakkas kurb. Kõigepealt kurb ja piinlik selle patriootlikku palagani pärast, millega suudavad ameeriklased pea alati rikkuda ka kõige sügavama sümboolika, tähendusrikkuse, mida endas kannab praegune moment maailma ajaloos ning ka tõsiasi, et USA presidendiks on mulatt.
Aga natukene kahju hakkas ka. Kahju meist kõigist. Mitte ainult Obamast, maailma turvatuim inimene, kes laulab pahaaimamatult oma kuulikindlas boksis: „And them good old boys were drinking whiskey and rye singin´: "This´ll be the day that I die, this´ll be the day that I die." Ekraan näitab samal ajal rõõmust hullunud (ja kes ütleb, et rõõmust hull on kuidagi ohutum, kui kurbusest?) rahvamassi, hambuni relvastatud sõja- ja turvavägesid, häälepaelu viimseni pingutavat The Bossi, keda on valus nõnda ainult vaadatagi, kuulikindlat limusiini, toonitud klaasboksi, kus istub sees terve maailma Uus Lootus. Poode uputavad rinnamärgid, shokolaadid, pastakad, nukud, kondoomid, sallid, kuldrahad - kõigil peal Obama naeratav, ilus nägu. Naeratav, ilus nägu, kes täidab kõik me tagasihoidlikud soovid, lootused ja unistused: Obama paneb punkti (sest tema ongi Superman: üksi maailma Kurjuse vastu?) aastakümneid kestnud Iisraeli-Palestiina konfliktile (mis sest, et äsjase Gaza-rünnaku ajal ei öelnud ta midagi); toob rahu Iraaki ja Afganistani; suudab teha Iraani kahjutuks; parandab USA suhteid Ladina-Ameerika maadega, ent eriti Kuubaga, kus sulgeb Guantanamo (ja ütleb meile, mis seal ebaseaduslikult kinnipeetutega tehti ja edasi tehakse); aitab Hispaania majandusele jalad alla; toob näljahädale lõpu, rahu ja tervise tervele Aafrika mandrile (kuigi päeval, kui ta Keenia vanaema kodukülas tehti sümboolne USA presidendihääletamine, oli valimisurnis ka üks vastu hääl... Kas poleks huvitav teada kes ja miks hääletas kunstlikel valimistel Kogela külas Obama vastu?); lisaks teeb olematuks USA siseriiklikud tervishoiu- ja koolisüsteemi puudujäägid; lahendab ülemaailmse finants- ja majanduskriisi; juhib keskkonnakaitse liikumist ning võitleb ennastunustavalt inimõiguste eest tervel planeedil...
Nagu näha, ei midagi erilist! Vaid paar pisikest ootust, mis täna täidavad meie hingi suure optimismiga: teistsugune maailm on võimalik, parem maailm on võimalik tänu Obamale, kes nagu armastav isa, nagu jumal, tuleb ja paneb oma suure, lahke käega asjad jälle oma kohtadele! Obama õlul muutuvad need ootused muidugi peagi tüütuteks kohustusteks ning rahulolematuse lõppematuks allikaks nii talle kui ka kõigile unistajaile. Mulle meenub Gruusia sõbranna tema kodumaa augusti-kogemusest tuletatud tarkusetera: väga ohtlik on oma presidenti armunud olla...
Ekraan näitab uuesti rõõmust hullunud rahvamassi, hambuni relvastatud sõja- ja turvavägesid, The Bossi, limusiini, kuulikindlat klaasboksi, kus istub sees ilusa, naeratava näoga Uus Lootus lauldes pahaaimamatult: „And them good old boys were drinking whiskey and rye singin´: "This´ll be the day that I die, this´ll be the day that I die." Korraga olen mingi sisemise teadmise ajel veendunud, et Obamat ootab ees sama saatus, mis Kennedyt või Martin Luther Kingi...
Oojaa, ta läheb ajalukku, seda kindlasti! Isegi George W. Bush läheb! Kuid Barack Obamat jumaldatakse, temasse ollakse armunud igas maailma nurgas. Ta seisab ajaloo kõrgeimal pjedestaalil! Kõrgelt kukkumine on aga valus ja Obama on juba nii kõrgel, et sealt alla sadades on raske ellu jääda.
Ja mul on kahju meist kõigist, sest avastada armastatu inimlikkus on üldjuhul ränk löök. Obama selja taga on need samad erinevate majandusjõudude huvid, surved ja kontrollid, mis Bushigi ajal ning mitte midagi ei muutu üle öö. Olgu siis USA eesotsas Obama või ei.
Anna-Maria Penu, Valencia
