Tartu ülikooli rektorist Jaak Aaviksoost pidasin lugu ja usaldasin teda. Sambaehituse töödejuhatajana, Samba-Jaaguna on ta aga totaalselt läbi kukkunud. Äpardused naeruvääristavad kaitseministrit ja õõnestavad tema autoriteeti. Hakka või uskuma, et Herman Simm ja Tšehhi ehitajad töötasid sama tellija huvides!

Vabadussamba ehitamisel olid kaitseministeeriumil ja seda juhtival kaitseministril lausa vabad käed. Samba projektid olid pikka aega salastatud, just nagu oleks tegemist mingi ülisalajase sõjalise juhtimiskeskusega. Ehituse ajal ei olnud tavapäraseid riigihankekonkursse tarvis teha, kuna tegu oli ülitähtsa riikliku tellimusega. Ehk põhimõtteliselt käis kõik nii, nagu kaitseväes ikka paratamatult käib – ressursid riiklikud, tegevus suurema või väiksema saladuskatte all.

Ma küsin, kas on põhimõtteliselt suurt vahet raketi­tõrjekompleksi, radarijaamade võrgu, suure relvastushankelepingu ning Vabadussamba ehituse vahel? Kas keegi saab kätt südamele pannes kinnitada, et Vabadussammas on kaitseminister Aaviksoo elus ainus ja arusaamatu totaalne läbikukkumine? Ehk on asjad nii, et sambaehitus on lihtsalt esimene täielikult avalikkuse pilgu all ellu viidud projekt, mille vigu ei ole võimalik varjata? Äkki on samasugused praod ja mõrad ka relvastushankelepingutes ja radarijaamade vundamentides? Kui sambaehitus sohu vedas, siis on ju võimalik, et tema administratiivne suutmatus ei ole juhuslik?

Need on rängad küsimused ja neil on populistlik maik juures. Aga need tuleb esitada. Sest meil on kesklinnas kaitseministeeriumi egiidi all ehitatud mälestusmärk, mis maksab üle 100 miljoni krooni, kuid selle valgustus ei põle, tükid langevad küljest, ehitis ümbritsetakse ohutuse tagamiseks taraga, ja MITTE KEEGI EI VASTUTA SELLE EEST.

Aga tagasi tulles kolumni alguse juurde. Jaak Aaviksoolt mina näiteks pruugitud autot ei ostaks. Kohe päris kindlasti mitte.