Priit Hõbemägi: Vähem kala võõrastele!

Ühe nädala jooksul toimus kaks tähelepanuväärset sündmust – Saksamaa kantsler Angela Merkel teatas, et Türgi kogukonna integreerimine saksa ühiskonda on totaalselt läbi kukkunud; ning ÜRO rassilise diskrimineerimise komitee tegi Eestile etteheiteid eestlaste ja venelaste vähese lõimumise osas, soovitades muu hulgas kasutada piiratud ulatuses kakskeelsust.

Käisin aastaid tagasi Türgis välispoliitilisel konverentsil. Tase oli kõrge, osavõtjatele näidati endist Türgi presidenti Demireli, keda koheldi nagu jumalat. Teemaks oli tollal väga aktuaalne Türgi ühinemine Euroopa Liiduga.

Oma Saksamaal elavate ja töötavate suguvendade ja -õdede kohta rääkisid türklased, kui oluline on läbi aastate olnud nende poolt kodumaale, perekondade abistamiseks saadetud raha. Ning samuti rääkisid nad sellest, kui paljud türklased on Saksamaal suurepäraselt hakkama saanud – neist on saanud tunnustatud haritlased ja teadlased, kirjanikud, suurärimehed. Ja nii see tõesti ongi.

Saksa ajakirjanik, kellega konverentsil kohtusin, rääkis mulle aga medali teisest poolest. Gastarbeiter’id ehk külalistöölised, nagu neid kutsutakse, meelitati sinna Türgist 60ndatel, kui Saksamaa vajas hädasti töökäsi. Saksa poliitikud lootsid, et kui maa on üles ehitatud, siis lähevad türklased koju tagasi. Neist oli muidugi rumal midagi sellist loota. Eks me teame seda ise omast käest.

Saksa poliitikud arvasid, et türklased integreeruvad ühiskonda. Aga nood ei kavatsenudki seda teha. Vastupidi, kriitiline mass aitas neil luua oma kogukonna, kus räägiti, elati, kaubeldi, abielluti, surdi ja sünniti türgikeelses ja -meelses keskkonnas. Riiklikud toetused ja abirahad võimaldasid elada ka ilma tööd tegemata. See omakorda ei innustanud noori head saksa keelt õppima, mis omakorda tegi võimatuks korraliku hariduse saamise. Pole head haridust, pole ka head töökohta jne. Mis paneb vihkama ebaõiglast ühiskonda.

Selle tagajärjel omaette ja türgikeelses keskkonnas elavatel türklastel on sündinud juba mitmes põlvkond “vihakoolitust” saanud järglasi, kes elavad küll abirahast, kuid vihkavad neid toitvat riiki. Viga tehti selles, et türklastele anti liiga palju kala ja liiga vähe õngi. Liigne abistamine võib anda vastupidise tulemuse.

Aga mida see ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee veel tahab? Eks kakskeelsuse soovitamine ajab ikka närvi. Eriti kui selle komitee igapäevased pressiteated hõlmavad tavapäraselt riike nagu Kongo, Haiti, El Salvador, Poola, Tšehhi – kas Musta mandri riigid või kahtlasepoolsed Euroopa Liidu uued liikmesriigid. Ja eriti kui lugeda komitee ühest protokollist Eesti Vabariigi presidendi egiidi all tegutseva Mälu Instituudi kohta soovitust, et võib-olla polegi minevikust vaja igasuguseid asju välja kaevata, vaid parem on leppida väljakujunenud olukorraga.

Meie õnn on selles, et võime ÜRO komitee rumalate soovituste peale vilistada ning omaenese probleeme lahendada nii, nagu me ise tahame. Ja olgu Saksamaa näide meile hoiatuseks selle kohta, kuidas ei tohi integratsioonipoliitikat ajada. Ikka vähem kala võõrastele ja rohkem õngi!